veel, kas tema Aaseme ostab või mõni teine. Seni on aga Aaseme vesi mõisa vesi, milleks tema teda hakkab laskma.
Mõistis Andreski, et Aadul oli päris õige jutt, aga tema asja see ei parandanud. Mõisa vesi täitis tema krundile peale ja tema pidi ennast selle vastu kaitsema. Ei saa seda teha Aaduga kahasse, siis teeb Andres seda üksi. Muidugi mitte tänavu, sest eelkõige peab praeguse kraaviga otsapidi jõkke jõudma.
Aga enne, kui sinnamaani saadi, tuli saunatädiga Eesperes imelik jutuajamine. Põhjuseks oli üsna tühine asi. Seda olid Andres ja Krõõt mõlemad varemaltki märganud, aga nemad ei teadnud selle peale kuigi suurt rõhku panna.
Nimelt oli Tagapere koeral see rumal viis, et tema kippus Eespere akende alla või toa ette kükitama. Kui saunaeit seda nägi, ütles ta kohe:
„See ei tähenda head, kui võõras koer nõnda teeb. Pererahva endi vahel peab siin midagi olema või midagi tulema.“
„Aga meie vahel põle ju,“ ütles perenaine.
„Küll juba on või küll juba tuleb,“ kinnitas saunaeit, „ei koer muidu, ei tema peta.“
Aga nüüd tuli perenaisele meelde, et isegi õuest ukse eest oli ta paar korda hommikuti koeramusta leidnud, mille pärast oma Polla tapelda ja viimane kord keretäiegi oli saanud.
Saunaeit pani sellegi lohakuse teisepere koera arvele, öeldes:
„Küll see on juba Oru oma töö, sest teie koer käib ju nende akende all, olen ise näind. Tahtsin juba ammugi öelda, et ei see ole õige asi, et ei koer lähe heast-paremast nõnda, aga pidasin suu, sest võib-olla arvatakse, et mina kes teab mis. Rääkisin ainult vanamehele, aga tema ütles ka, et ei see ole õige asi, midagi peab üleaedsete vahel viltu minema. Koer võiks ju meie akna alla tulla, aga ei tule, sest meiega põle tegemist, meie oleme saunarahvas. Aga teiseperega on tegemist, sellepärast käivadki teised nõnda vastastikku. Vana peremehe ajal oli kõigil teada, et Vargamäe koerad käivad teineteise akna all. Lase või soolaga, ei kuula
