Tänavune rukis kippus mineva-aastasest viletsam saama. Harvaks jäi teine kevadel, ei võsunud ja alt servast oli talv liiga teinud.
„Seal ta nüüd on,“ ütles peremees tema kohta, „kündsin ja külvasin ise, aga ei ühti, ikka ei kasva teine.“
„Põlnd sul ju sõnnikut panna,“ lausus perenaine, nagu tahaks ta põldu ja rukist kaitsta.
„See’p see oligi,“ arvas nüüd ka peremees ja lisas juurde: „Aga las tuleb teine kevade, siis on rukis juba oma rammutud, küllap näis siis.“
Tänavu seisid sood kaua külmunult. Puhusid kõledad tuuled ja sadas vähe vihma. Ja kui tuligi, siis järgnes vihmale ikka vilu. Nõnda jäid kängu viljaorased, kängu jäi ka heinakasv. Soodel punas aina puhas sammal.
Andres kõndis nukral meelel ja kordas:
„Kui nõnda jääb, ei maksa vikatit ligi pannagi.“
Nukker oli ka perenaine, sest loomad tulid tühjade kõhtudega karjamaalt koju. Lehmad aina ammusid perenaist nähes, nagu oleks neil häda täite udarate pärast. Aga udarad olid neil tühjad, nii et perenaine nende kohta pidi ütlema:
„Silguta ja silguta teisi, aga ei ühti, mis tühjad, need tühjad, ainult näppu saad kasta.“
Aga jaanipäeva eel muutus ilm: tuli vihma ja tuli ka sooja. Rohi nagu visati maa seest välja. Lagedaid soid ei jõudnud küll heagi ilm täiesti parandada, nemad olid ja jäidki paljavõitu, aga kõval maal ja põõsaste vahel oli rohtu kenasti, paiguti nagu rohkemgi kui mineval suvel.
„Tänavu pole muud, kui poe padrikusse,“ naljatas peremees heinaajal, aga ise ei mõtelnudki sellepärast põõsaste rookimisest loobuda. Tema arvas, et küllap tulevad teistsugused ajad, teistsugused kevaded ja suved ning siis annab laastatud maa mitmevõrra. Pealegi – las tõmbab kraavid sisse ja las seab nõnda, et võib soovi korral paiguti heinamaa veega üle ujutada, küllap näeb siis.
Kui mineval aastal Juss vandus, et peremees tapab künnivaol ja heinakaarel ära, siis oli tänavu surm veel enam suu juures. Peremees näis tööga aina nagu hoogu
82
