võtvat. Kipuvad juba söögitunnidki käest nappima. Viskab teine korraks selili, tõmbab norinal läbi nina, nii et arvad, nüüd õige magab, aga juba ongi järgmisel silmapilgul uuesti jalul. Oleks teine nagu see väsimatu vanamees, kes pannud pikali visates parema jalakanna pahema jala suure varba otsa, ja niipea kui silmad kinni läinud ning üks jalg teise otsast maha kukkunud, karanud ka vanamees maast ja asunud uuesti tööle.
„Tahab, sinder, tõesti hinge võtta,“ kaebab Juss uuele tüdrukule. „Just nagu jäksaks keegi kõik töö ühe päevaga ära teha.“
„Mis sa siis jäid teiseks aastaks,“ vastab Mari.
„Loll olin, sellepärast.“
„Küllap oled veel kolmandagi aasta loll,“ naerab Mari, valged hambad aga kilavad suus.
„Änam ei ole, kolmat aastat ei jää,“ kinnitab poiss.
„Aga kui oled,“ kahtleb tüdruk.
„Mitte ei ole.“
„Aga mina ütlen, et oled,“ ajas tüdruk peale ja naeris, nii et see Jussi kõrvu kinni hakkas.
„Mis siis sul sest on, et nii väga naerad?“ küsis poiss.
„Aga kui on,“ lõõpis tüdruk.
Juss ei leidnud vastust ja jäi mõttesse. Õigem – ta ei tahtnud enam vastata, sest nad olid küüni juurest tulles peremehele heinakaarel järele jõudnud ja selle kuuldes ei võinud ometi oma asja arutada.
Anti heinale pihta: peremees ees, rangjalgne sulane järel, Mari selle kannul, nii et kas raiub poisil jalad maha. Aga imelik, äkki ei pannud Juss enam tööraskust tähele, see ei tulnud tal mõttessegi. Särk oli juba ammugi selga kinni hakanud ja kurgualune ning rind liimendasid, aga Jussi tuju aina tõusis. Pagana tüdruk see Mari! Endast pole teisest nagu suurt asjagi, aga niipea kui käed töö külge pistab, siis hoia alt.
Vahetevahel vannub Juss:
„Ää, kurat, aa na peale, jätad mu sõrgadeta!“
„Tee lahti!“ vastab Mari.
„Peremees on ju ees,“ vastab Juss.
„Või peremees ees,“ osatab tüdruk. „Peremees versta maa peal.“
