Aga mõtles, mis mõtles, viimaks võttis ta ometi sulaselt päitsed ja läks ise hobustele järele.
„Mis vigurit sa mängid, et hobuseid kätte ei anna?“ küsis Andres Pearult.
„Näh, tahtsin sulle endale näidata, mis kahju nad teind, et kui minu loomad vahel juhtuvad, siis tead,“ vastas Pearu.
„Kui nad kahju on teind, eks siis tee raha õigust,“ ütles Andres. „Ma andsin poisile ju kümme rubla kaasa, kas sest ei piisand?“
„Sinu raha ma ei taha, seda pahna mul omalgi küll,“ sähvas Pearu.
„Mis sa siis tahad? Hobuseid pandiks või?“ küsis Andres.
„Ei taha,“ vastas Pearu. „Tahan sulle ainult näidata, mis su hobused kahju teind.“
„Seda ei taha ma näha, ennem tasun kahju, nagu kord ja kohus.“
„Tule ja vuata, mis nad kapsas teind, viljaaunadest ma ei reagigi,“ kutsus Pearu.
„Ei tule,“ vastas Andres järsult. „Sinu loomad käisid minu orast tallamas, ajasin ma nad kinni või kutsusin sind vaatama? Tegin ainult aja ette, kust sina kevadel kiusuks maha lõhkusid. Tegin sinu loomadele aja ette, minul omal põle seda aeda tarvis.“
„Ja nüüd tahad, et ka mina peaks sinu hoostele aja ette tegema?“ küsis Oru.
„Mina ei taha sinult midagi, ainult anna hobused kätte,“ ütles Andres.
„Enne lähme vuatame kahjud üle,“ arvas Pearu.
„Enne hobused kätte,“ nõudis Andres.
„Siis hobuseid ei sua,“ ütles Pearu kindlalt.
„Kes neid mulle keelab?“ küsis Andres. „Kes julgeb keelata?“
„Mina!“ karjus Pearu vastu. „Mina, Pearu Murakas!“
„Sina, sitavares?!“ osatas Andres. „Kus mul õige hobusekeelaja väljas! Tahan näha, kes julgeb takistada, kui mina oma hobuseid tahan koju viia.“
„Kuule, nuabrimees,“ ütles Pearu nüüd ähvardavalt, „see asi läheb protsessi alla.“
92
