Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/93

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Aga Andres ei pannud seda mikski ja hakkas karja-aia poole minema, kust hobused paistsid.

„Kaeba või keisrile, aga hobused viin ära,“ ütles ta.

Nüüd pistis Pearu suure häälega lõugama, sest muud ei julgenud ta üleaedse vastu ette võtta. Karjumise peale jooksis kogu majarahvas kokku.

„Ma ajan sulased su kallale,“ ähvardas Pearu Andrest.

„Tulgu aga seia, küll ma neile näitan, kudas Luukas õlut teeb,“ vastas Andres. Ise pani ta hobustele karjaaias päitsed pähe ja tõi nad sealt välja, et koju minna.

„Kus Krants on?!“ hüüdis Pearu. „Krants! Võta teda! Kisu! Kisu lõhki!“

„Hoia, et ta änam minu ukse alla kükitama ei tule, muidu löön ta maha!“ hüüdis Andres Pearule vastu.

„Aga kui sinu karvanäss veel minu akna alla tuleb, siis lasen ta surnuks!“ karjus Pearu.

„Rabapüssiga vist?“ pilkas Andres.

„Küllap leidub mõni muugi krihvel,“ vastas Pearu.

Nõnda lõppes esimene riid Vargamäel. Andres läks hobustega Oru õueväravast takistamata välja ja pani selle hoolikalt enda järel kinni, nagu näidata tahtes, et tal selleks aega küll.

„Head päeva, teisepere rahvas!“ hüüdis ta enne minekut pilkavalt.

„Mine, kus kurat!“ andis Pearu talle tervituseks kaasa.

Kui Andres kodus asjast jutustas, ütles Krõõt:

„Eks sa siis võind neid kapsaid vaatama minna, oleks ehk siis riiuta saand.“

„Ei tule riid täna, siis tuleb ta homme, ega ilma selleta ikka saa,“ vaidles Andres vastu. „Parem olgu siis juba täna. Ja või see sellega jääb.“

„Mis sa hullu juttu ajad,“ sõitles teda Krõõt. „Mis siis veel tuleb?“

„Küllap näis,“ rääkis Andres. „Aga mina arvan, et need hobused on Pearu oma töö: tema ise lasigi nad koplist välja.“

„Mis sa nüüd ikka seda,“ kohmas Krõõt peaaegu hirmunult, eriti sellepärast, et Mari oli esiteks sedasama arvanud. „Mis tema neist siis?…“

„Peaks passima minema, saaks teise, sindri, ehk kätte,

93