panna? Mis õigus see on, et inime seda nõuab ja palub? Vaata, Indrek, seda õigust polegi, inimene ainult usub, et on kusagil niisuke õigus. Inimene teeb seda sellepärast, et tal oleks hea näpuga jumalale näidata ja öelda: näe, jumalgi tappis jumala, miks siis inimene ei või inimest tappa. Selleks mõtleski inime niisukese õiguse välja, et kutsuda jumalat jumala enda vastu. Kui mina tol korral Antsuga koju tulin ja sinule hobuste kuuldes jumalast ja tema pojast nõnda rääkisin, öeldes, et mingu nad ära Vargamäelt, Vargamäe eluhoonetest, mingu ise ja võtku ka pühavaim kaasa, nii et Vargamägi oleks oma kivide, soode ja rabadega, oma kraavide, ojade ja jõega jumala hingeaurust täiesti puhas, jah, kui ma nõnda sinu ja hobuste kuuldes kõnelesin, oli mul kindel usk oma õigusesse. Sest jumal ise oli selle usu mulle and, arvasin ma. Jumal ise oli mulle õiguse-usu and oma pühakirjaga. Selle kirjaga läksingi ma siis jumala enda vastu sõtta. Ma ütlesin: kui oled jumal, miks ei pea sa siis oma sõna?“
„Kas siis jumalal pole tarvis oma sõna pidada?“ küsis Indrek vahele.
„Küll ikka,“ vastas Andres. „Aga kas inimesel on õigus seda temalt nõuda? Kas minul oli õigus? Ja kas ma olin jumalasõna õieti mõistnud? Kas see oligi jumalasõna, mis ma katsusin mõista? Vaata, poeg, sinnamaale jõudsin ma suure sõja ajal, kui nägin ja kuulsin, mis ilmas sündis. Pühakiri polegi ehk jumalasõna, vaid tühine inimese tarkus, seesama tarkus, mis tahtis ajada jumala tema enda vastu. Inimene kirjutas suure kirja ja ütles siis: see on jumalasõna, ning kui jumal neid inimesesõnu ei pidand, siis neeti ja vannuti ta ära, sest ta põlnd täitnud inimese õigust. Mina olin tol korral üks neist, kes nõudis jumalalt, et ta täidaks inimese õigust. Aga kui ma nägin,
