Seepeale vana Andrese üleni kortsunud ja kokkukiskunud nägu tõmbus nagu naerule ja alles siis lausus ta:
„Laps, õunapuu otsas oleks nad kauem värsked seisnud kui veepurgis.“ Ütles ja hakkas edasi minema, pahemas õunapuuõied ja paremas kõver kadakane kepp.
Tütarlaps vaatas talle natukene aega nagu arusaamatuses või haletsedes järele, pöördus aga siis äkki ümber ja läks joostes tagasi, nagu oleks tal suur rõõm, et pole vaja klaaspurki sauna juurde saata, kus ta võib katki minna. Aga tõepoolest Elli ei joosnud klaaspurgi pärast, üldse mitte millegi pärast, vaid et ta muidu ei saanud, kui pidi jooksma. Tema jooksis samuti, nagu jooksid valged pilved helesinises taevas. Tuult ei tunnegi, nii et pilved võiksid pisutki peatuda, aga ei, nemad aina jooksevad, aina lendavad, nagu oleks jumal teab mis tähtsat kuskil ilmaotsas lahti.
Indrek ja Maret jäid silmapilguks kahekesi ja õde ütles vennale:
„Isa hakkab vist surema, miks ta muidu oma õunapuuõitega nõnda.“
„Ei sellest tea midagi,“ vastas Indrek.
„Aga niisukest asja näen ma esimest korda,“ rääkis Maret. „See peab ometi midagi tähendama. Kirikukülas elas kord vanamees, kes ei rääkinud mitu aastat sõnagi. Ühel ilusal kevadisel päeval oli ta äkki öelnud mõned sõnad ja näidand ise käega akna poole. Kõik said rõõmsaks, et, näe, kevade toob inimesele tervise tagasi. Aga kolmandal päeval peale seda suri ta. Meie saime seda sellepärast teada, et Sassi käest telliti puusärk. Samuti ka meie isa: tema pole kunagi õisi ega lilli tuppa tahtnud, nelipühis ainult kaski. Tema on ikka öelnud, et Vargamäel las lilled ja õied kasvavad aias, põllul ja heinamaal,
