Sauna uksed olid lahti, aga kodus polnud kedagi. Tiina võttis oma pambu ja lahtised riided ning läks, ilma et oleks võinud kellelegi ütelda, kuhu või millal. Isa tuli alles õhtupoolikul koju, aga tema ei pannud Tiina riiete ja pambu kadu tähelegi. Indrekul oli kogu asi südame peal ja tema küsis õhtul koju tulles isalt kohe:
„Kuhu Tiina oma pambuga läks?“
„Ei mina tea sellest midagi,“ vastas isa. „Mina pole teda sestsaadik silma saand, kui ta ennist üles läks kohta kauplema. Ju ta vist siis koha kätte sai.“
„Ma mõtlesin, et tulevad minu käest enne järele kuulama,“ lausus Indrek.
„Mis seal veel kuulata, kui inimene nii kaua majas olnd,“ vastas isa. „Tuuakse iga kevade linnast uued, kust kohalt sa neid nüüdsel ajal järele kuulad.“
Aga Indrek oleks ometi tahtnud, et Maret oleks temaga enne rääkinud, kui ta Tiinaga kauba kindlaks tegi. Ja talle tundus endale praegu, et kui Maret oleks seda teinud, siis tema, Indrek, oleks talle nõu andnud Tiinat mitte võtta. Milleks Indrek sellist nõu tahtis anda, seda ta ei teadnud, aga ta tundis ometi, et ta nõnda oleks talitanud. On aga Tiina juba kohal ja kaup kindel, siis olgu, Indrek vahele segama ei lähe, seda mitte.
Ei võtnud kuigi palju aega, kui Tiina ise teatega uksest sisse astus, et temal koht käes ja kaup kindel. Ta jäi nähtavasti ootama, mis Indrek vastab, ja kui see vaikis, nagu ei huvitaks see teade teda põrmugi, taganes tüdruk ukse juurde ja ütles tasakesi ning nukralt:
„Härra, teile ei meeldi, et ma koha sain. Te olete sellepärast minu peale pahane.“
„Ei, Tiina,“ vastas Indrek, „ma olen ainult väsinud.“
