Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/201

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


need läheksid kuhugi poole, siis laseksid vanemad ka teda minna. Kuid lepitusest ei tulnud muud, kui hõõgus aina uut viha ja vaenu, nagu see oli Vargamäel olnud põlisest ajast. Tiina oleks ju lõpuks kõigega leppinud ja nõus olnud, aga Oskariga ei saadud hakkama. Tema tahtis küll õega leppida, sest ta polnud talle õieti kuri olnudki, aga kui Elli viis jutu pidudele, ütles Oskar kohe:

„Iga hulgusega ei lähe ma ometi üheskoos pidule.“

Need olid Elli kõrvus rasked sõnad, hirmus rasked, aga ta kannatas need ära, sest tal oli veel üks teine plaan, mille teostamisel Oskar oleks võinud tal abiks olla. Ta ütles:

„Kui sa ise ei taha temaga ühele pidule tulla, siis las ometi mina lähen.“

„Kõige suurema lahkusega, ole nii hea,“ vastas Oskar.

„Sa tead ju, et isa ja ema ei lase,“ ütles Elli.

„Mis siis mina sinna võin parata.“

„Võid küll, kui sa aga tahad,“ rääkis Elli meelitavalt. „Võid, kui sa tahad vend olla.“

„Noh, hea küll, ütleme et tahan vend olla, mis siis?“

„Siis lähme üheskoos kodust välja ja teie Tiinaga lähete ühte, meie Otiga teise kohta, nii et sul pole sugugi tarvis temaga ühes olla.“

„Suurepärane!“ hüüdis Oskar nüüd, nagu oleks ta täis kõlbelist viha. „Ah sina arvad, et kui mina olen sinu vend, siis mina hakkan oma isa ja ema selleks petma, neile valetama, et sina võiksid selle hulgusega kuhugi minna?“

Sellest Elli nägi ja tundis selgesti, kui asjatu oli olnud tema leppimiskatse. See asjatus oli seda hirmsam, et ta ilmnes palju teravamalt oma venna kui võõra juures. Sellepärast süttis Elli rinnas kaks eredat tulukest korraga

201