„Miks sa mulle ‚kuramus‘ ütled?“ küsis Tiina vastu.
„Noh, kui sa koera ära meelitad,“ vastas poiss.
„Ma ei meelita ju,“ ütles Tiina.
„Aga miks ta siis enam karja ei taha tulla?“ küsis Heino.
„Kust mina seda tean,“ vastas tüdruk.
„Ä’ä tule mulle rääkima!“ hüüdis poiss uskumatult. „Sa ei julge üksi kuhugi minna, nagu oleks iga põõsa taga hunt, ja sellepärast kutsud alati koera kaasa. Eks sa ise ometi näe, ta on hakand eeskambri akna all magamagi, valvab, et nii kui sina jala õue tõstad, kohe on ta sul kannul.“
„Ei, Heino,“ vaidles Tiina vastu, „mina ei ole Mullat kunagi kaasa kutsunud.“
„Kutsud jah!“ kinnitas poiss. „Tean sedagi, kelle pärast, ega ma loll ole.“
„Nüüd teed enese tõesti lolliks, Heino,“ ütles Tiina, aga poiss pahvatas talle vastuseks:
„Sa kardad teisepere Eedit! Mina kardan ka, ja kui sa koera ära meelitad, siis ma ei julge karjas olla, ei julge loomadega kaugemale metsa minna.“
Need sõnad olid Tiinale nagu ilmutuseks. Korraga oli tal kõik selge. Tema isegi sai endale selgemaks karjapoisi suu läbi. Talle sai selgeks, et tema oli tõepoolest hakanud teisepere poissi kartma ja oli pisut sellepärast Mullat endaga kaasa kutsunud, ilma et oleks endale sellest õieti aru andnud. Tema hirm oligi ehk peapõhjuseks, miks koer jättis oma endise lemmiku, peretütre maha ja hoidus tema poole. Aga kui nõnda, miks siis koer tuli karjapoisi juurest ära, see kannatas ju sama hirmu käes, mis vaevas ebateadlikult Tiinatki? Või ähvardas teda ehk suurem hädaoht kui Heinot?
