nul ja koeral ning siis uinusime. Saksadki teadsid pärast seda, aga nemad ei ütelnud midagi, naersid ainult. Härra heitis kord nalja, et Tiina õpib kavaleriga magama, aga see oli hoopis emane koer, pehme, rammus ja soe nagu padi. Sestsaadik ma armastangi koeri ja koerad mind.“
Elli ei teadnud, mis sellisest jutust arvata. Oli see mõni kuri kavalus või midagi muud, aga kuulates tekkis tal silmapilguks tundmus, nagu peaks ta siinsamas Tiinale kaela langema ja nutma puhkema. Ent järgmisel hetkel viirastus talle juba Ott külmast väriseva koerana, kes otsib sooja ja ei leia seda kuskilt. Nüüd tõmbus Elli süda uuesti kõvaks ja ta läks sõnalausumata tagakambrisse oma sängi.
Öösi ta nägi unes, et keegi võõras koer tikub tema juurde magama ja et tema aina tõrjub teda eemale. Tõrjumisest hakkab tal hirmus kuum ja äkki ta leiab, et tüütu võõras koer lamab ta jalul — sellest see kuumendus. Pahaselt tõukab ta koera eemale ja trambib lõpuks teda jalgadega.
Hommikul ema äratas ta etteheitega:
„Elli, tõuse üles! Vaata, kuis sa magad! Kas see on noore tüdrukule viisakas.“
Aga emal polnud vähematki aimu, et tütar oli unes maganud koeraga, nagu oleks ta sellest eeskuju võtnud, mis Tiina oli teinud ilmsi. Ometi oli hirmus mõtelda, et ta nõnda oli maganud, nagu ema ta hommikul leidis — porgandina paljalt. Ennem magaks Elli tõepoolest kas või koeraga, aga mitte nõnda, sest ta pole enam laps, nagu ema ütleb, Elli isegi tunneb äkki, et ta pole enam laps.
Aga Ott nägi temas ikka veel pisut nagu last, sellepärast oli ta hakanudki mujal ümber jooksma ja Oru vahet käima, kus arvas leidvat täiskasvanuid. Nendega on lihtsam, sest neil on elust asjalikum arusaamine. Õpetada
