XVII.
Ott oli tol ööl Oru aidas naistele lõpuks alla vandunud, sest pikapeale oli ta otsusele tulnud, et Juuli on ometi tubli ja kena tüdruk, ning kui lisaks veel katuse pea peale saab, noh, siis jumal nendega. Ükskord võib ka naisevõtmise tembu ära teha. Aga imelikul viisil kahetses ta oma allavandumist üsna pea. Sest kui Helene ja ema olid läinud ja tema kui tulevane väimeespoeg täie õigusega ja õnnistusega Juuli juurde aita jäi, siis tundis ta nagu pettumust. Tuli see sellest, et tal nüüd oli õigus siin olla ja et ka Juuli arvas endal tema peale teatud õiguse olevat? Ott seda ei teadnud ja ei mõtelnud selle üle järelegi, ta ainult tundis, et kõik oleks nagu korraga muutunud.
Sellest ehk siis tuligi, et Ott hakkas juba järgmisel päeval arutama Mäe tagakambri akna küsimust, mille üle nad Juuliga ema ja Helene kuuldes vaielnud. Ott oleks tahtnud nimelt teada, kas vaieldav küsimus peab veel paika tema ja Juuli vahel, kes oli kippunud peaaegu kihla vedama, et Mäe Elli ei pääse aknast välja ega Ott sealt ka sisse, või tuleb see kemplemine nüüd olematuks tunnustada, sest et Ott vandus naistele alla ja lubas end lõplikult Juulile? Selle asja otsustamine piinas Oti südant mitu päeva.
