veel vähem ilma millegita. Ma ju ajasin küll tol korral vastu, ütlesin, et minust meest ei ole, aga teie käisite siis hirmsasti peale, nii et ma isegi lõpuks hakkasin uskuma, nagu oleks mina see õige, kes sinuga abiellub. Ja olekski seda teind, kui mitte poleks teada saand, et niihästi sina kui ka sinu ema mind petsite.“
„Meie ei petnud sind sel korral,“ vaidles tüdruk vastu, „sest meie ei teadnud siis, et vanaisa mõtleb testamenti muuta.“
„Aga pärastpoole, kogu see aeg, kas sa ka siis ei teadnud, mis vanaisa tegi?“
„Ah, Ott, kallis!“ hüüdis Juuli. „Siis ma kartsin sind kaotada! Ma ootasin ja lootsin, et vanaisa sureb enne ära, kui ta jõuab midagi teha. Jah, tee mis tahes, aga oma armastuse pärast ootasin ma vanaisa surma, ootan seda ikkagi veel, ning ma mõtlesin, et küllap laheneb kõik enne õnnelikult, kui sina sellest teada saad. Nõnda oli see. Ja praegugi veel usun ma, et sinu kartus on üsna asjata…“
„Mina ei karda midagi,“ ütles poiss vahele.
„Kallis Ott, ära räägi nõnda,“ palus Juuli.
„Ei aita midagi,“ ütles poiss, „pettus jääb pettuseks ja minule teeb see asja vastikuks. Mis elu sellest saab, kui alguski on pettusest. See pole miski elu.“
„Sa ju ise petsid ka: ei tulnud ju alguses minu, vaid koha pärast,“ ütles tüdruk.
„Õige,“ oli poiss nõus, „sellepärast ma ütlengi, et mis elu sellest saab. Peab katsuma nõnda, et algusest saadik oleks ilma pettuseta.“
„Sinusugune ei oskagi ilma pettuseta,“ ütles Juuli nüüd.
„Ära karda!“ hüüdis poiss. „Ellit pole ma milleski petnud, aga…“
