„Aga küll sa juba tedagi petad!“ hüüdis tüdruk vahele. „Elli, tähendab, ongi see põhjus, miks sa nii väga pettusest räägid. Nojah, teda pole sa vist veel kätte saand…“
„Kust sina seda tead?“ küsis poiss, nagu oleks Elli tõesti juba tema oma.
„Siis sa ei istuks siin,“ vastas tüdruk. „Alguses olid sa nagu mesilane meie aidaukse taga, nagu roju kass, kes jääb jalgu. Nõndasama oleks ka seal, kui midagi juba oleks.“
„Noh, kui seda veel ei ole, siis võib tulla,“ ütles Ott.
„Mina muretsen selle eest, et midagi ei tule,“ ütles Juuli peaaegu ähvardavalt.
„Sina ei tee mitte midagi,“ ütles Ott. „Sest mida rohkem üks tüdruk poissi kirub ja tõrvab, seda paremaks teine teda peab — jookseb ise talle sülle.“
„Seda saame näha,“ ütles Juuli.
„Eks saame pealegi,“ vastas Ott ja tõusis, et minna. Aga nüüd kargas tüdruk asemelt ja jooksis pimesi ukse juurde, et poisi minekut takistada.
„Sa ei tohi veel minna!“ kähises ta, nagu oleks selles lämmastav viha või arutu meeleheide. „Nõnda ei tohi sa minna! Kui sa mu ilma naeruks maha jätad, siis ma tapan enda ja su lapse!“
„Sa lähed napakaks,“ ütles poiss pisut põlglikult. „Ma ju ütlesin, et muretse kindlustus, kuidas jääb majaga taga väljaotsas, mis mulle lubatud. Kui sa mind mõtled enesetapmisega hirmutada, siis on see asjata…“
„Noh, siis tapan ma sinu, kui minu surm on sulle ükskõik!“ hüüdis Juuli.
„Tapa jumala rahus, kui sa saad,“ vastas poiss. „Mina ei nõua sinult muud, kui et sa oma pettuse heaks teeks,
