„Kuhu me oma tarkusega jõuame,“ vastas ema. „Õnnetuks saame, ei muud midagi.“
„Kui ma oleks rumalam, arvad sa, et siis Ott poleks mind siiapaika jätnud?“ küsis Juuli.
„Seda ma ei tea,“ vastas ema, „aga sinul endal oleks ehk kergem olnd, kui nüüd oma suure tarkusega, et see on meelega, et see on kiuste. On ju üsna ükskõik, kas meelega, kiuste, kogemata või teadmata, peaasi, et sa suudaksid oma risti kanda, et sul jätkuks jõudu, sest muidu sa lähed hukka.“
„Mis mul veel minna on,“ ütles Juuli lootusetult. „Minu elu on niikuinii läbi.“
„Rumal laps,“ sõitles teda ema. „On enne sind nõnda elatud ja elatakse ka peale sind. Sa tead ometi, et tädigagi juhtus nõnda, nagu sinuga praegu, aga, näe, elab teine ilusasti edasi, sai mehelegi pärast. Ja ega seda veel tea, vanaisa süda annab ehk lõpuks järele ja siis on kõik hea, sa saad oma maja ja maalapikese taha väljaotsa ning Ott tuleb tagasi.“
„Ja sina arvad, ema, et ma nüüd veel nii väga seda Otti ootan,“ rääkis Juuli. „Mis elu see oleks temaga peale seda kõike. Mul läheb kõik vastikuks.“
„Juulikene, kallis,“ lohutas ema. „See on sellepärast, et oled alles nii noor. Ja poisiga on ka sellepärast, et tema on samuti noor. Kui te vanemaks saate, küllap te siis eluga lepite. Sa ära vihasta nii väga Oti peale, sest mees on nagu laps, kel silmad kirges peas, kui näeb uut mängukanni, aga kui saab kätte, siis kas purustab ta ära või viskab muidu minema. Sina oled nüüd niisuke mängukann. Aga sa ei oleks pidand ennast temale kätte andma, nii et ta oleks võind sinuga mängida, sest mängust saab mehel varsti himu otsa ning siis läheb ta teist mängukanni otsima.
