Ott pole ju üldse niisuke, et võtaks midagi tõsiselt, aga Mäe Oskar…“
„Ah see ajabki sulle nii need laulud peale?“ küsis ema vahele.
„Ei, ema, ma laulan muidu,“ vastas tüdruk.
„Sa laulad selleks, et Oskar kuuleks,“ ütles ema.
„Kuulgu, kui tahab,“ naeris tüdruk.
„Tead, lapsuke, mis nõu mina sulle annan: mida rutem sa selle Oskari oma peast välja viskad, seda parem on see sulle. Sellest ei või midagi head tulla,“ rääkis ema tõsiselt.
„Ema, sina ära õpeta mind, ma tean isegi, mis ma teen,“ ütles Helene.
„Sa ei tea midagi,“ vaidles ema vastu. „Juulile oled sa nõu and, et lasku Ott sisse, lasku aita, noh, seal see sinu nõuanne nüüd on.“
„Aga kas ma ei kinnitand Juulile, et pea meeles — ainult nalja pärast, ainult, et näha, misuke ta tõepoolest on, aga Juuli läks kohe tõsiseks, nõnda tuli see,“ seletas Helene.
„Sinul on siis Oskariga nalja pärast?“ küsis ema. „Aga sa ometi tead, et tema on Tiina sabas.“
„Ema, sa ei saa millestki aru!“ hüüdis Helene nüüd. „Ega siis Oskar enam Tiina sabas ole.“
„Kust sina seda tead?“ küsis ema.
„Mis seal teada,“ vastas Helene. „Arvad siis sina, et Oskari-sugune poiss hakkaks veel tüdruku sabas sörkima, kellega niisukesed asjad sünnivad, nagu Tiinaga soos?“
„Ah siis sellepärast laulad sa!“ imestus ema. „Poiss tuli üleni veriselt koju ja sina laulad. Vaata, et sul selle lauluga pill pika ilu järele ei tule.“
„Ei tule midagi, ema,“ kinnitas Helene, „mina ei võta kohe nii tõsiselt nagu Juuli. Ja kui ei võta tõsiselt, siis ei tule miskit pilli.“
