Helene oli endas nii kindel, et vaevalt sai ema selja pööranud, kohe oleks võinud ta edasi lõõritada, sest tal oli millegipärast nii suur rõõm, et võimatu oli seda ainult iseendale pidada. Tema rõõm oli seda kestvam, et ta põhines peaaegu ainult tema oma noorusel ja selle illusioonidel. Ning et need viimased nii ruttu ei kaoks, selle eest oli jumal muretsenud. Enne ei võidud ühes Vargamäe talus nii-öelda kõrtki liigutada, kui et teises poleks see varsti olnud teada ja et seda poleks edasi-tagasi arutatud ja seletatud. Aga nüüd võis mööduda mõnikord nädalaid, ilma et üks naaberrahvas oleks teisest midagi lähemalt kuulnud. Sest nüüd käisid kõik teated Hundipalu, Ämmasoo, Vihukse, Võlla, Kassiaru, vallamaja, kiriku või meierei kaudu, aga enne oli vahejaamaks, kui mitte muu, siis vähemalt Vargamäe oma saun. Seal saunas elas vanamees ja temal oli eit, kes hoolitses selle eest, et kahe talu vahel ei katkeks viimsed sidemed. Ta käis ühel pool, ja mis ta sõna kuulis ning nägi, viis ta teisele poole, kust tõi vastutasuks seda, mis ta kuulis ja nägi seal. Kuigi vanamees teda selle eest mõnikord rihmaga nüpeldas, ometi ei loobunud ta oma pühast kohusest, mis jumal talle peale pannud, ja nõnda elasid vargamäelased küll halvas läbisaamises, aga heas arusaamises, sest üks tundis ühte ja teine teist. Aga nüüd elab saunas vana Andres ja temal pole eite, kes hakkaks jumala käskjalaks. Andres ei tea sellest suurt midagi, mis sünnib tema oma peres, veel vähem on tal aimu Oru askeldusist ja „rehnutipidamisist“. Eriti on see nõnda sest ajast saadik, kus ka Indrek asus sauna vana Andrese seltsi. Nad elavad nagu kaks mullamutti, ükski ei kuule neist midagi. Pole ka seda teada, kas nad kahekesi juttu ajavad, või kui nad seda teevad, millest nad siis räägivad.
Nõnda on nüüd Vargamäel ja sellepärast võib Oru He-
