„See on mulle häbiks,“ kinnitas tüdruk.
„Seda ka ei või öelda, kuhu see puss sai?“ küsis poiss.
„Seda ma ei tea,“ vastas Tiina.
„Ma ei usu teid,“ ütles Oskar. „Mul on valus, et ma teid ei usu, aga ma ei või sinna midagi parata, ikka ei saa ma teid uskuda. Teie ei räägi tõtt.“
„Oskar, see tõde kuulub ju minule, jätke seda,“ palus tüdruk.
„Ma tahan teada,“ mangus poiss.
„See on inetu, ma ei taha öelda,“ ajas tüdruk vastu, „ma ei taha üldse sellest rääkida, ei taha ka, et teie või keegi teine sellest räägiks.“
„Ma palun, öelge ainult, mis sai selle pussiga, siis ma enam ei küsi.“
„Hea küll,“ vastas tüdruk. „Ma pistsin ta soos mättasse, et ükski teda enam ei leiaks, mina ise ka mitte.“
„Kas ka Indrek nägi, kuhu te ta panite?“ küsis Oskar.
„Milleks see?“ küsis tüdruk peaaegu kohkunult vastu.
„Aga selleks, et kui tema seda nägi, siis tema leiab ta kohe üles, kui ta aga tahab, sest tema mäletab meie soos iga põõsa ja mätta, kuhu ta silma peale löönd,“ seletas Oskar.
„Jumal tänatud siis, et härra ei näind,“ ütles Tiina nüüd.
„Aga ta oli ju seal?“ küsis poiss.
„Te lubasite mitte midagi enam küsida,“ ütles tüdruk.
„Ainult see, ma palun: kas onu oli seal?“
„Härra tuli hiljem, tema pussi ei näind,“ vastas Tiina.
Nüüd Oskar vaikis natukene aega, nagu mõtleks ta millegi üle järele ja ütles siis nukralt:
„See on nii hirmus, et ma teid ei usu. Sest mõelge ometi ise: te kinnitate esteks, et te ei või öelda, kuhu puss
