Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/334

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


kust loobuda. Ta oli ennem valmis Vargamäed jätma, mitte aga Tiinat, nõnda tundis ta oma südames. Aga samuti tundis ta, et temal pole kedagi teist Tiina kõrval ja sellepärast ütles ta:

„Isa, sul oli su vigane jalg, aga kas sul oli ka mõni teine naine minu ema kõrval?“

Sass jäi ühes Maretiga peaaegu kohkunult pojale otsa vahtima. Alles natukese aja pärast sai ta lausuda:

„Ei, poeg, mul oli ainult sinu ema ja mul pole kunagi kedagi teist olndki.“

„No näed, isa,“ vastas Oskar võidurõõmsalt, „mis siis on hullem, kas sinu vigane jalg või teised naised?“

Ja kõik kolm nõustusid sõnalausumata, et teised naised on hullem kui ükskõik kui vigane jalg, nad on isegi hullem kui kaks vigast jalga, sest rohkem vigaseid jalgu mehel olla ei saa, kuna aga teisi naisi võib olla kas või kümned. Jah, kui mees oleks mõni sajajalgne loom, kel kõik jalad vigased, siis ehk võiks see lõpuks hullem olla kui mõni võõras naine.

Nõnda arvasid isa, ema ja poeg Vargamäel ning sellekohaselt taheti ka talitada.

„Kui muud ei aita, eks siis kihuta ta minema,“ ütles Sass nüüd, „küllap töödega ikka kuidagi hakkama saame.“

„Esiotsa seda ei maksa,“ arvas Oskar, „küllap saab vähemagagi läbi. Ma talle aidas ütlesin, mis teda ootab, ehk võtab aru pähe. Tema suurustamist pole vaja tähele panna, tegudega on ta ettevaatlikum kui sõnadega.“

Nõnda siis jäigi. Aga mil määral Oskar Otis eksis, näitas see, et ainult mõni päev peale seda Tiina hakkas ühel ööl peremeest ja perenaist karjuma, sest vargad olla toas. Kui kõik maast üles kargasid, et varast püüdma

334