Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/335

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


minna, siis hüppas see läbi akna välja, aga niipalju jõuti teda ometi näha, et kõik karjusid nagu ühest suust:

„See oli ju Ott! Meie oma Ott!“

Kui Ellilt küsiti, siis ütles see, et tema pole midagi kuulnud, sest tema maganud ja ärganud alles teiste karjumise peale. Oli see nii või oli see teisiti, seda ei võidud kuidagi kindlaks teha.

„Minul pole ometi niisuke linnu-uni nagu Tiinal,“ rääkis Elli pilkavalt, „kui magan, siis magan, nii et kas või varastatagu mind ära, mina ei tea midagi.“

„See on vist ainult siis nõnda, kui sa varastamist ootad,“ ütles Maret tütrele. „Kas sa ei ütleks, kuidas sai Ott aknast sisse, kui sina magasid?“

„Aga kust mina seda tean,“ vastas Elli. „Tiina ehk laskis, tema oma linnu-unega, sest kes siis muu, teist ei ole ju siin, sina ise katsusid õhtul aknad järele.“

„Miks siis Tiina ise hirmuga karjuma pistis, kui tema Oti sisse laskis?“ küsis ema.

„Või hirmuga,“ osatas Elli. „Tiina tahab, et Ott tema juurde kipuks, sellepärast karjub ta. Või kui ta ei taha seda, siis ootab ta Oskarit, aga see ei tule, ja Tiina süda on täis. Ta ootab ööd läbi Oskarit ja sellepärast ei saagi ta magada, ainult uhkustab oma linnu-unega. Mina ei usu kübetki sellest, mis ta teeb või räägib. Tiinal on pruunid silmad ja sa ise ütlesid kord, et niisukeste silmadega inimesed on valelikud ja petised.“

Maret kuulas peaaegu ammuli suuga ja ta ei teadnud, keda rohkem uskuda, kas oma last või võõrast tüdrukut. Aga ühte uskus ka tema: Tiina ei karjunud täna hirmu pärast, vaid hirm ja vargus olid ainult ettekäändeks, et üldse oleks näiline põhjus tema, Mareti äratamiseks. See pettus

335