ees ja ema läbi ukseaugu toast, siis peaks ta Ellile tasahilju ütlema või märku andma, et ta tahab teda oodata lähemas heinaküünis või Muulu raba servas vanade turbasarade juures, ja Elli läheks talle kas või sama paljalt järele, nagu ta praegu siin tema ees seisab.
Aga poiss ei ütelnud enam midagi ega andnud ka enam mingit märku, nagu polekski tal midagi ütelda või märku anda. Ta laskis tüdruku käe lahti, läks oma pambu juurde, seadis selle selga, pöördus siis Oskari poole, kes seisis ikka veel nagu vahisõdur aida ees, ja hüüdis sellele nii valjult, nagu peaks see kostma poole kilomeetri taha, vähemalt Orulegi:
„Hei, vanapoiss, läksime!“
„Läksime pealegi,“ vastas Oskar vaikselt, ilma et oleks liigutanud end.
Samal silmapilgul astus Sass välja ja jäi keset õue seisma, nagu oleks tal kahju poisi minekust. Aga Elli, kuuldes isa lahkumist tagakambrist, ruttas sinna, avas aknad, läks läbi akna aeda, puges sirelipõõsa taha aiaaugu juurde ning sealtkaudu toa taha põllule. Sest ta tahtis Otti veel kord näha, tahtis teda nõnda näha, et samal silmapilgul ei vaataks teda peale tema keegi muu. Ka oli tal nagu mingisugune salajane lootus, et ta võib poisiga veel kord kokku saada ja mitte nõnda, tagu toa ees, kus vahti pidasid ema ja vend. Võib-olla pöördub Ott ümber ja paneb teda tähele, kui ta seisab aia ääres, ning ta jookseb ise üle põllu, pamp seljas, või ta annab Ellile käega märku ja siis jookseb see, sest temal on ilma pambuta kergem joosta. Aga ei, imelikul viisil ei vaadanud Ott kordagi tagasi ja nõnda ei saanud ta enam kunagi teada, et Elli oli läbi aiaaugu pugenud ja seisis toa taga põllul. Varsti ei paistnud poisist muud kui ainult pea, ja kui seegi hakkas mäeveeru varju
