„Säh, võta ja mine, ma ei taha, et sa veel kord üle Vargamäe toaläve astud.“
Aga muidugi Oskar ei lausunud sõnagi, sest ta teadis, et ema ei kutsunud poissi sööma ilma isa nõusolekuta, ja neile kahele vastu hakata oleks mõttetu. Nõnda siis läks Ott sisse, istus eeskambris lauda ja sõi üksipäinis, nagu poleks ta enam seda väärt, et einestada ühes teistega. Ei olnud ka ainustki hinge, kellega oleks võinud veel mõne sõna vahetada. Peremees ja perenaine kuuldi tagakambris kopitsevat, aga neil polnud ka midagi teineteisele ütlemist, nagu ootaksid nad pikisilmi, millal poiss eeskambris laua ääres oma mugimise lõpetab, nii et õhk saab vabaks ja puhtaks. Ja Otil oligi söögiisu nagu peoga võetud, vaevalt sai ainult mõned suutäied alla kugistada. Kui ta lauast tõusis, nii et pink kolises, astus perenaine tagakambrist välja, vaatas poisile nagu tähendusrikkalt otsa ja lipsas tuppa. Nüüd läks Ott tagakambri ukse juurde, lükkas selle rohkem lahti, nii et nägi peremeest, ja soovis sellele head päeva. Sass vaatas talle pisut nagu üle õla otsa ja ütles:
„Sinust saaks päris kena mees, aga sinu poisikesetembud…“
„Need tembud neh,“ kordas Ott, surus mütsi pähe ja läks kambrist välja. Samal ajal tuli Elli toauksest, silmad nutetud peas. „Tüdruk, pea püsti!“ hüüdis Ott sellele. „Ma tulen tagasi, ma tulen tingimata tagasi ja viin su ära.“ Aga Elli ei saanud sõnagi suust, sest poisi lohutus pani ta silmad uuesti vett jooksma. Kui Ott tal käest kinni haaras, siis oli Ellil tundmus, nagu ei peaks poiss sellest enam kunagi lahti laskma; ta peaks sellest kõvasti kinni hoidma ja nõnda peaksid nad kahekesi Vargamäelt alla minema. Või kuigi ta praegu lahti laseks, sest et Oskar vahib aida
