„Sa räägid nagu laps,“ ütles Oskar õele. „Mitte midagi poleks sa tund ega teind. Nõnda arvavad kõik tüdrukud ja ometi lõpeb kõik nagu harilikult.“
Aga Elli ei uskunud venda, vaid usaldas iseennast, ja et üsna kindel olla, siis tegi ta juttu ka Tiinaga, sest Oti surm oli saanud nende vahel lepitusohvriks. Tiina oli jalamaid Elliga ühes nõus ja ütles, et ka temaga ei võiks kunagi midagi niisukest juhtuda, nagu Oskar arvab. Ei või üldse olla, et keegi mees võiks tema ära meelitada, nii et tema teda usuks, sest kui Tiina kedagi usub, siis tema usub teda ilma meelituseta, ja kui ta ei usu, siis ei aita mingisugused meelitused. Mehed on Tiina arvates jumalast naistele antud ja määratud, mehed on jumala armuand, ja kuidas võiks sind keegi teine ära meelitada, kui sul on oma jumalast saadetud armuand.
Need Tiina arvamused olid nagu Elli oma suust kukkunud, ainult et Elli ise ei osanud neid nii hästi väljendada, aga olid nad kord väljendatud, siis oskas Elli neid väga hästi vennale edasi anda, nii et see mõistis: Ott oli jumala armuand Ellile ja sellepärast poleks võinud temaga, s. o. Elliga, kunagi sedasama juhtuda, mis juhtus Juuliga — et ta pidi minema Otti tapma, liiatigi veel oma tohmaka venna käe läbi. Et aga Juuli seda oli teinud, siis põles Elli tema vastu tulises vihas ja tasumishimus. Seisukord oli nii kriitiline, et ülepeakaela kutsuti lõpuks Indrek kraavilt koju appi tüdruku meelt muutma, temale õiget aru pähe panema. Nõnda nad siis istusid kahekesi tagakambris ja vaidlesid, kas Ott oli Ellile jumala armuand, nagu Tiina öelnud, või oli ta ainult tühipaljas poiss, kes oskas tüdrukuid hullutada.
„Hea küll,“ ütles Indrek lõpuks, „olgu nõnda, et Ott oli sinule jumalast määratud, aga mis oli tal siis Juuliga te-
