Ja kui Juuli astus sängi ette, käskis ta tal selle äärele istuda, võttis tal käest kinni ja rääkis pühalikult, nagu oleks ta alles kirikukellade mõju all, rääkis, ilma et ise oleks talle otsa vaadanud:
„Täna nägin ma, kui kange veri on sinu emal, kui veart veri. Mina ei võind mitte tema vastu seista, sinu ema veart vere vastu nimelt. See oleks nagu õndsa Mäe Krõeda veri, nõnda reakis sinu ema minuga, kui kirikukellad lõid. Sinule, Juuli, reagin ma seda sellepärast, et ka sinul on veart veri, sest sa oled oma ema tütar ja sa oled ühte meest nõnda armastand, et teda ei ole teps enam. Ning vuata, mu tütar, ma näen kõik, mis sinuga on. Ma näen, et sul on kitsas käes ja sina vihkad oma ihusugu, sest see on sellest mehest, keda ei ole teps enam. Aga kuula, mu laps, mis mina sulle reagin, ja see on mu viimne reakimine, sest mind ei ole enam kunikski! Sina ei pea mitte viha kandma oma ihusoo vastu, vaid sa pead teda kalliks pidama, nagu oli kallis sulle see mees, keda nüüd enam ei ole. Ja ka mina tahan teda kalliks pidada, nii et sa seda usud. Sest vuata, mu tütar, kui sestsinatsest sinu vihatud ihusoost, keda sa nüüd jälle õpid armastama, suab poeg, siis panen mina tema Vargamäel Oru peremeheks ja õigeks pärijaks ning kellegil ei pea olema selle vastu ühtigi reakimist. Sellepärast, Juuli, mu tütar, armasta oma ihusugu, nii et ta oleks poeg, ja sinust suab uus Vargamäe ema igavesest ajast igavesti. See on minu viimne soov ning see olgu teile kõigile püha, hallelooja, uamen! Minge rahuga.“
Aga äkki ei saanud keegi rahuga mindud, sest kõik olid vana Pearu sõnade tõttu oma rahu kaotanud. Juuli oli juba ammu enne kõne lõppu nutma hakanud ja asemele kummuli langenud. Ka teistel läksid silmad märjaks. Kõige kauem pidas vastu Helene, aga selle eest oli ka tema
