tönn kõige kangem, kui ta juba kord kätte jõudis. See oli nii kange, et Helene pidi temaga toast lahkuma. See oli kõige mõistmatum nutt, mida võib endale üldse kujutella. Ta oli nii mõistmatu, et Helene isegi ei saanud temast midagi aru, tema ainult nuttis. Sest kui ainult mõtelda, mis tema ja Juuli mõtlesid ja rääkisid Otist veel mõni silmapilk tagasi, ja nüüd korraga: Oti poeg peab olema Oru pärija ja Juuli peab teda armastama. Aga Juuli lubas ta ju ära visata, tal kaela murda või virtsaauku uputada — seda kõike oli lubanud Juuli. Ja nüüd ta siis õpib teda armastama, et tast saaks Oru pärija. Aga kas Helene ka peab hakkama teda armastama? Kas ka sellepärast, et temast saab Oru pärija? Siit hakkaski punkt, kus Helene nutt muutus äkki hoopis mõistmatuks. Tähendab, vanaisa arvates on hea, et Juulil läks Otiga räbalasti ja Otil Juuliga, sest seni, kui neil polnud teineteisega veel räbalasti läinud, ei tahtnud vanaisa sellest kuuldagi, et Oru pärijaks võiks olla Oti poeg. Nii imelikke asju teeb surm. Aga kui Helenel ka mõne poisiga räbalasti läheks, mis siis sünnib? Kas tema poeg ka kuhugi pärijaks saab? Kuhu? Ei, tema räbalastisaadud pojal poleks kuhugi minna, kui ainult viska ta ära, murra tal kael või uputa ta tõepoolest virtsaauku. Nii et Helene on oma räbala pojaga hiljaks jäänud. Kuid mis sünnib siis, kui Juulil ei tulegi poeg, vaid tütar? Tõepoolest, mis siis? Siis on Helene pojal tee lahti, jah, siis on lahti. Aga miks siis Helene nutab? Keegi ei mõista seda, Helene ise ka mitte.
Aga Juuli mõistis oma nuttu väga hästi, sest tema ütles läbi pisarate:
„Kui sina seda nõnda tahad, vanaisa, siis õpin ma oma last uuesti armastama, mis mul rüpes, ja temast peab Oru
