ilm läheb ikka oma rada ja ta ei lähe kunagi sinna, kuhu sina tahad teda lükata, sest tuhanded teised lükkavad või kisuvad teda igaüks oma poole või oma tahte sihis ja nõnda tammub ta kas hoopis paigal, nagu sõtkuks ta saue, või ta käib nagu eksija ringi ning huikab.
Jah, Andresel on sagedasti tema vanas südames tundmus, et maailm oleks nagu mõni sauesõtkuja, kes käärinud oma püksid üles, või nagu mõni oskamatu inimene, kes eksinud Jõessaare taha või suurde Muulu rappa ja huikab nüüd seal. Las ta huigata, mis Andres sinna võib parata, kauake tema veel jõuab huikajale vastata, et ta oskaks tulla õigele teele.
Andres on nii väga oma eluajal otsinud õiget teed ja on seda püüdnud juhatada ka oma lastele ja teistele inimestele, on seda juhatanud isegi Oru Pearule, aga kas on see või mõni teine tema juhatust kuulanud, on tema omadki lapsed tema õpetust ja juhatust mikski pannud? Või on Andres isegi selle päris õige tee leidnud? On ta tulnud mööda õiget teed, et jõuda sinna, kus ta praegu on? Kes vastab? Ei keegi! Andres sureb ehk enne ära, kui ta leiab päris õige vastuse.
Indrek on ilmas rohkem käinud ja näinud kui tema, aga kas oskab temagi Andresele vastata, nii et see seda õieti mõistaks, mis on õige, mis kõver? Ei oska. Ja kuigi ta oskaks, siis Andres ei saaks aru, sest jumal segas Paabeli torni juures inimeste keeled ja meeled, nii et vanemad ei mõista lapsi ega lapsed vanemaid, kaugemaist sugulasist ja võhivõõraist hoopis rääkimata.
Andres ei mõista Indrekut isegi tema igapäevases elus. Ta on temale arusaamatum kui mõni kodu- või metsloomgi. Jänesest metsas Andres saab õieti aru, kalugi Vargamäe jõe põhjas mõistab ta ning seab selle järele oma püünised, aga
