kui ta katsuks Indrekut sõnades või mõtetes püüda, siis ei teaks ta, millest peale hakata. Andres võib ükskõik, mis asjast juttu teha, Indreku süda jääb ikka lukku, on seisnud lukus varsti terve aasta, kus nad külg külje kõrval siin saunas elanud.
Aga Andres ei heida Indrekule midagi ette. On hea, et ta elab nõndagi tema juures saunas, on ütlemata hea, et ta kuulab tema juttu, kuigi ta ise peaaegu midagi ei vasta, nagu räägiks Andres mõne loomaga. Ainult ühel juhul on Indrekul alati midagi ütelda, nimelt — kui jutt kaldub Vargamäe jõele, selle süvendamisele ja puhastamisele. Siis on Andresel tundmus, et ta ei räägi mitte ainult inimesega, vaid oma pojaga, oma lapsega, kes on võtnud temalt juhatust ja õpetust. Ja Andres on üpris õnnelik ning rahul, et tal on Indrekuga seegi ainus punkt, kus nad teineteist mõistavad. Sellest aitab tema eluks, sest kuniks päevi.
Üldse aitaks kahe inimese eluks, kui nad milleski teineteist mõistavad, sest siis poleks nad enam päris pakk-kastid, mis täidetud tundmatu kaubaga, löödud naeltega kinni ja pandud üksteise kõrvale või laotud virna. Aga inimene on uudishimuline, tema ei lepi sellega. Tema tahaks avada iga kasti ja vaadata, mis seal sees, kuigi ta sellega peaks kasti purustama. Ja mida noorem ja lapselikum inimene, seda rohkem armastab ta pakk-kaste lõhkuda.
Mäe Oskar oli üks neid noori, kes tahtis kangesti teada, mis on teises noores, kes elab tema kõrval. Teda ei heidutanud hiljutised sündmused. Tema ei tulnud mõttele, et himu ja uudishimu olid hukutanud kaks noort, ka tema otsis oma uudishimuga nagu hukatust. Tema ei hoolinud isa sõnadest, mis see oli ütelnud Tiinale söögilauas, kui kõik
