tunne niigi palju, et oleks võinud viimati oma miniale nimetada selle vaga ja jumalakartliku naise nime, kes tõi ise oma käega oma jumalast seatud vanamehele noori tüdrukuid magatada, et nad sünnitaksid poegi ja tütreid, kui oma vaga ja jumalakartlik eit oli juba sigimatuks muutunud. Aga lõpuks nägi Pearu selgesti, et selle jumalakartliku naise nimel poleks mingit tähendust olnud ja et võib-olla kogu pühakirjalgi poleks mingit tähendust olnud, sest mini oskas vana Pearuga rääkida nõnda, nagu oleks ta ise mõni pühakiri, mis trükitud Vargamäe kulu ja kirjadega. Nii et ka sellepoolest olid Pearu asjad üsna korras.
Aga Mäe rahvas polnud oma oletusi ja arutusi veel lõpetanud, kui sündis uus asi, mis köitis kõigi tähelepanu. See sai ainult sellepärast nõnda sündida, et Mäe rahvas vedas täna rukkeid sisse ja tuli parajasti koormatega koju, — Sass ja Tiina oma koormaga ning Oskar ja Elli omaga. Küll oli Oskar tahtnud, et Tiina tuleks temale koormat tegema, aga see ei läinud, vabandudes sellega, et tema ei oska koormat teha ja Oskar hakkab naerma, milline käperdis on tema, Tiina. Tema tahtis sellepärast tingimata minna peremees Sassiga, sest vanad inimesed ei hakka nii kergesti naerma ja pilkama. Ei aidanud seegi, et Sass ütles, Oskar olevat suurem koormameister kui tema, nii et kui Tiina tahab koormakunsti selgeks saada, siis on tal kasulikum Oskariga minna, Tiina jäi oma otsuses kindlaks, et tema läheb peremehega.
„Nõnda on mul palju rahulikum ja kindlam tundmus,“ ütles ta, „peremehe endaga on kohe hoopis teine asi.“
Sellepärast nad siis tulidki oma koormatega nõnda, et Sass Tiinaga ja Oskar Elliga, kui äkki panid kõik tähele — õieti märkas seda Tiina kõige enne ja ütles siis ka teistele, nii et kõik võisid nüüd tähele panna, kuidas Oru Helene
