„Mina sinu asemel, isa, oleks ometi läind, kui ta kutsub,“ ütles Maret.
„Helene pärast pidin ma peaaegu minema,“ ütles Andres, „see on nii kena laps, et ma otse imestan, kust on Karla niisukese lapse võtt, see on ikka vist Idast, ei see muud või olla.“
„Eks sa siis läind Helenegi pärast,“ rääkis Maret, „kui sa Pearu enda pärast ei taht minna.“
„Pidin minema, aga lõin tagasi, sest mõtlesin, et ta on juba mitu korda ähvardand surra, aga elab tänapäevani. Ehk pääseb ka nüüd ja siis hakka mõne aja pärast uuesti üles ronima, nii et surmaga tuleb samuti, nagu laualkäimisega, aeva muud kui lepi ja mine lauale, lepi ja mine lauale. Aga mis ma temaga ikka lepin, kui kõik hakkab uuesti otsast peale.“
„Ega siis pärast surma enam midagi tule, ei vänklemist ega leppimist,“ ütles Maret.
„Kust sina seda tead, mu laps,“ ütles Andres nukralt. „Kust meie üldse seda teame, mis jumal meiega arvab teha. Aga mis siis, kui peame ka sealilmas edasi protsessima? Peame protsessima ehk jumala oma kohtulaua eeski? Sest võib-olla ütleb jumal meile kohtupäeval: ahah! seal te oletegi kahekesi, Andres ja Pearu. Kummal teist lõpuks siis õigus on? Vargamäel vaatasin teid, aga mitte aru ei saand. Küsisin oma pojalt, teie Õnnistegijalt, aga see ütles, et tema ei tea, mis on õigus. Nõnda siis, Andres ja Pearu, pange oma punktid siin mulle ette ja mõistke nõnda ise eneste peale kohut ning mina kinnitan teie mõistmise, kui olete protsessind õige otsuseni. Jah, nõnda teeb ehk jumal, kui me tema kohtulaua ette astume, sest kui ta pole kunagi meie asja vahele astunud siin Vargamäel, miks peaks ta siis seda tegema ülal taevaski. Sellepärast lasingi
