Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/425

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


kokku ning laseks need ühest puust puusärgid kõrvuti hauda — seda teeks mina, kui see oleks minu teha. Lamagu külg külje ääres mulla all.“

Parajasti sel ajal, kui Mäe peremees nõnda rääkis, vuras Oru vanker tema väravast mööda: Karla oli õpetajaga Vargamäele jõudnud. Ja nüüd jäid kõik pikisilmi ootama ning Oru poole vahtima, nagu peaks seal midagi iseäralikku näha olema. Aga ei midagi muud, kui et õpetaja astus vankrilt maha ja ta juhatati tuppa, kuhu järgnes talle ka Karla. Ei võtnud ometi kuigi palju aega, kui Karla tuli kiirel sammul uuesti välja ja läks lautade poole, ning siis võis näha, kuis ta karjaaiast läbi tänavasse tuli ning seda mööda mäest alla ruttas.

„Karla läheb ise meie vanaisa järele,“ ütles Maret lastele, „Pearu ei saa ilma leppimata surra.“

„Miks siis vanaisa ei taha temaga leppida?“ küsis Elli.

„Vanaisa ütleb, et tal pole midagi leppida,“ seletas Maret. „Temal pole Pearule midagi andeks anda.“

„Mis see Pearu siis veel tahab, et ta ei sure?“ küsis Oskar.

„Miks sa nõnda küsid?“ ütles Maret etteheitvalt pojale.

Aga Oru Karla jõudis seks ajaks alla sauna juurde, kus Andres ikka veel endist korvi punus, ning küsis temalt, kas ta siis tõesti ei taha oma naabermeest surivoodilegi vaatama tulla, õpetajahärragi laskvat temale kui hingekarjane väga südame peale panna, et ta tuleks. Aga Andres vastas Karlale peaaegu pahaselt, kuna ta ise talle oma kustunud silmapiludega tungivalt otsa vaatas:

„Mis on õpetajal siin ütlemist? Tema sõidab raha eest surivoodile, ega ta ometi taha, et mina teeks samuti?“

425