Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/430

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Jah, nemad näevad ainult ihuliikmeid,“ kinnitas Andres. „Kel väledad jalad, seda nähakse.“

Nõnda jutlesid Indrek ja Andres Oru teel ja see oli ehk ainuke tulu, mis nad oma käigust said, kui mitte seda arvata, et nad Pearu peatsis võisid issameiet lugeda. Sest see oli juba mõne tunni eest lahkunud, kohe varsti peale õpetaja ärasõitu, nagu oleks see selleks Vargamäele tulnudki, et surma kaasa tuua.

Karla oli sauna rahva pärast väga liigutatud, aga peaasjalikult Indreku tõttu, sest tema arvas, et see oli isa mõjustanud siiatulekuks.

„Oleks sina kodus olnd, siis oleks ehk kõik teisiti läind,“ ütles ta.

Indrek vaikis, sest ta ei tahtnud ega võinud ometi jutustada vana Andrese võidurõõmust, mis oli nende tuleku põhjuseks. Ka see ise vaikis ja kõik oleks võinud lõppeda korralikult ja ilusasti, kui mitte Karla poleks endise meelepaha ajel ütelnud seda, mis ta ütles. Oli jumalaõnn, et ütlemine sündis väljas, mitte kambris surnu juures, sest muidu oleks kõik hoopis rumalasti lõppenud, nagu oleks Oru Pearu taolise kange vanamehe surm mitte õnnetu, vaid ainult inetu sündmus. Aga ometi ei võinud keegi seda ütelda, kes nägi, kuidas lahkus Pearu.

Õieti ütelda otsustasid tema elupäevad õueväravas, kui ta istus vankril oma lapselapse Juuli kõrval, et asuda teele vallamajja, ja kui tema mini, Oru perenaine Ida, rääkis temale oma „veart“ sõnad, nagu ütles Pearu. Need „veart“ sõnad saidki surmatuleku alguseks, sest nad vapustasid Pearu südant liiga tugevasti.

Tema oli palju aastaid elanud oma mini kõrval ja oli mõtelnud kangest ning „veart“ verest, mille peaks tooma Vargamäe Orule, ja ta polnud kunagi märganud, et see

430