Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/432

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Oru Karla ei teadnud seda veel, kui ta vahetas saunameestega õues enne lahkumist mõtteid ilmast, heina- ja viljasaagist, piimahinnast, kraavikaevamisest ja isa surmast. Tema ei teadnud seda sellepärast, et temal lehte ei käinud ja et tema leidis mugavamana värskeid sõnumeid ja teateid saada Kassiarult või Ämmasoolt, kui lugeda lehest. Ja kuigi tal leht oleks käinud, ometi poleks tal täna aega olnud silma sinna sisse heita, sest tal oli muud hädalisemat toimetada. Nõnda siis polnud tal vähematki aimu sellest, miks vana Andres lõpuks ometi Orule oli tulnud, kuigi ta alguses pani vastu niihästi Helene kui ka Karla enda kutsele. Ja et see ta südamele kuidagi rahu ei andnud, siis ütles ta Andresele:

„Oli see minu isa küll kange, aga sina, teisepere isa, oled veel kangem. Siiski on veel kangemaid ilmas.“

„Kes on veel kangem?“ küsis Andres.

„Noh, minu isa kanguse murdis lõpuks minu eit ja sinu kanguse murdis su poeg,“ seletas Karla.

„Minu kangust pole veel keegi murnd,“ ütles Andres, „minu kanguse murrab alles surm, kui see on jumala tahtmine.“

„Aga kuis sa siis nüüd meile tulid, teisepere isa, kui keegi su kangust ei murnd?“ küsis Karla naerdes, nagu polekski tal isa surnud.

See riivas Andrest valusasti, sest äkki ta tundis, et ka tema ise lamab varsti nõnda valge lina all, nagu ta nägi hiljuti Pearut, ja et ka tema lamamise ajal võidakse õues samuti seista, juttu ajada ja naerda, nii et see kostaks õues läbi lahtiste akende selgesti lamajagi kõrvu, kui need veel kuuleksid. Sellepärast vastas ta:

„Minu kanguse murdis rõõm, mitte inimene.“

Et Karlal Andrese tõsisest rõõmust aimu ei olnud, siis

432