poolses taevas kumasid leegitsevas punas ja roosas. Millised võivad nad küll veel olla õhtu pool loojeneva päikese ümbruses? mõtles Indrek, nagu oleks ta sellest väga huvitatud, aga ei pöördunud ometi ümber lääne poole vaatama, nagu aitaks talle sestki punast, mis kumas idas. Aga kui ta oli suure tüki teed ära käinud, istus ta mättale käsi puhkama, sest need kippusid väsima, ja nüüd pöördus ta silmadega sinnapoole, kust ta oli tulnud, nagu tahaks ta näha, kas ehk keegi pole ta kannul, ning ta nägi, et loojeneva päikese mail polnud ainustki pilveraasu, lõõmas ainult puhas õhtune taevas. Sellepärast kumavadki nii väga hommikupilved, mõtles Indrek, nagu sünniks see tõesti sellepärast.
Aga kui ta haaras oma koorma põlvilt uuesti kätele ja pöördus jällegi hommiku poole, olid pilved juba oma endise kiirgava sära kaotanud ja kaldusid halli, pruuni ja violetivarjundeisse, nagu tahaksid nad olla saabuva öö esimesed ennustajad. Ja Indreku silmade ette ilmus äkki öine tume taevas oma lugematu hulga tähtedega ja nende all kari inimesi kohmetute ja nõutute nägudega, astudes tummalt palja päi selle järel, kes kannab inimest kätel ja loeb ise midagi joobnud käriseval häälel. Nägemus oli nii selge ja masendav, et Indrek tundis, nagu oleks temagi praegu pisut joobnud, sest ka tema kannab inimest kätel ja kõnnib taaruval sammul mööda soist jalgteed mätaste ja põõsaste vahel, pea kohal küll mitte tähed, kuid selja taga kumendav taevas.
Aga nagu see nägemus ootamatult ilmus, samuti ta ka kadus, nagu poleks teda kunagi olnudki. Ja tema asemele tuli teine, mis sama selge ja masendav: vilets tütarlaps nuuksub südantlõhestavalt kaltsuhunnikul, Indrek põlvitab tema juures ja katsub kaasa nutta ning siis saab tütarlaps
