rõõmsaks ning viskab oma peened käsivarred Indrekule ümber kaela — ta tunneb nagu praegu veel neid käsivarsi oma kaelal — ja Indrek võtab tema viletsa ning nuuksumisest tuksatava keha ümbert kinni.
Miks need kaks nägemust kõrvuti ja miks just praegu? Ah jaa! Siis räägiti ju inimesest, räägiti igavesest inimesest, aga Indrek kohtas seda igavest inimest nuuksuva tütarlapsena, kel polnud jalgu all. Ning siis rääkis ta jumalast, rääkis tema ingleist ja Õnnistegijast ning usust, mida tal endal ei olnud. Jah, seda tegi ta, et lohutada viletsat. Ka praegu on tal tegemist inimesega, keda kannab kätel. On see inimene igavene? Kes vastab? Aga kindlasti on ta inimene, kes elas ja võitles. Ja nüüd on ta surnud. Aga Indrekul ei ole kahju, mitte põrmugi ei ole tal kahju, ainult lõpmatu hell tundmus on rinnas, et ta kannab seda kätel, kes oli kord inimene ja kes tahtis olla igavene.
Niisama paljuke oligi siis veel järele sellest igavesest inimesest!
