tulid nii või teisiti kõik need hädad ja viperused teile kaela.“
„Jah, temaga on meil küll häda olnd,“ nõustus Maret, „ja kes teab, millega see kõik lõpeb. Ma olen kohe päris mures sellega.“
„Ma ju küll kevadel ootasin, et sa tuled enne minuga rääkima, kui sa ta ära kaupled,“ seletas Indrek, „ja kui sa seda oleks teinud, siis oleksin ma ta sulle ära laitnud, teda poleks Vargamäel olnud.“
„Ja alles nüüd sa ütled mulle seda!“ hüüdis Maret.
„Aga sa pole ju varemalt sellest juttu teinud, ja mina ei tahtnud omapead sinu asjusse segada,“ vastas Indrek.
„Sa siis tead temast midagi?“ küsis Maret.
„Seep’ see ongi, et ma ei tea temast mitte midagi rohkem, kui et ta on kuidagi imelik ja naljakas,“ seletas Indrek. „Aga mina poleks teda sulle soovitanud, see on kindel. Mispärast? seda ma ei oska öelda, mul oli ainult niisuke tundmus, et teda pole hea tüdrukuks võtta.“
„On temas midagi halba?“ päris Maret.
„Kui ma teaks!“ hüüdis Indrek. „Minu arvates on ta hea ja korralik tüdruk, aga sinule ma teda ometi kevadel poleks soovitanud. Saad aru — juba sellepärast mitte, et tema minu juures oli, kui mul see kõik sündis: ma poleks tahtnud teda oma läheduses näha.“
„Armuline taevas!“ hüüdis Maret, „miks sa mulle seda siis kohe ei öelnud!“
„Olin mina siis või olen ma praegugi mõni ütleja teiste inimeste kohta,“ vastas Indrek. „Ma kartsin isegi seda, et saadate mu Vargamäelt minema.“
„Ei, Indrek, seda ei ole keegi kunagi mõelnd, veel vähem sellest rääkind,“ ütles Maret. „Kui meil see asi Sassiga jutuks oli, ütles tema sinu kohta: kuhu ta siis peab mi-
