nema? Kui ta siin ei või olla, kus siis? Aga seda ta arvas küll, et meie hädad tulevad sinust, sinu Vargamäe verest, haigest, rikutud verest.“
„Isa ütles mulle sedasama,“ lausus Indrek.
„Nojah, siis sealt tulidki sa selle mõttele, et ka meie seda arvame, et meie oleme isaga seda asja arutand. Aga seda meie ei ole, meie ainult Sassiga kahekesi, isa rääkis omast peast.“
Kui Maret sel päeval alt saunast üles läks, oli tema süda raske, nagu juba ammugi mitte. Ainult ühe kergenduse leidis ta Indreku sõnadest: Indrek poleks Tiinat soovitanud sellepärast, et see teenis tema juures ja nägi, mis seal sündis. Poleks Indrek neid sõnu rääkinud, siis oleks Mareti süda hoopis raske olnud ja ta oleks Tiinat kartnud nagu mõnda nõida või kurja vaimu, kes võtnud endale armsa ja meeldiva tüdruku kuju. Et sellised asjad ilmas võivad sündida, selles Maret nii väga ei kahelnud, aga et just Tiina niisuke loom oleks, noh, seda pidi esiotsa vaatama ja ära ootama.
Aga Tiina oli tõepoolest selline loom, et tema vaevas ja valutas oma südant teiste pärast samuti, nagu teised oma südant tema pärast. Ja tema südamevalu läks lõpuks nii suureks, et ta ühel õhtul sauna juures Indrekule ütles:
„Härra, ma tahaks teilt nõu küsida.“
„Kui ma aga oskan teile nõu anda,“ arvas Indrek.
„Kui teie ei oska, siis ei oska keegi, härra,“ ütles Tiina.
„Mis asi see teil siis on?“ küsis Indrek.
„See on Oskariga,“ vastas tüdruk piineldes.
„No, mu Tiinakene!“ hüüdis Indrek pool naljatades, pool tõsiselt, „kui asi puutub poistesse, siis jätke mind sõna-
