„Ei, sellest aitab,“ vastas Indrek järsult. „On teil veel midagi mulle öelda, siis olge head, kui ei, siis…“
Tiina hakkas vaikselt nagu endamisi nutma ja Indrek katkestas oma sõnad. Ta ootas. Natukese aja pärast ütles ta naeratades:
„Seal te nüüd olete. Tahan mina rääkida, siis te ei lase, annan mina teile sõna, siis te hakkate nutma. Te tulete oma soovitusega. Aga see soovitus pole ju enne minu soovitus, kui minult on küsitud ja kui mina teie sõnad olen kinnitanud. Muidu on need ainult teie sõnad, kas tõsi või vale, see on siis kõrvaline asi.“
„Aga need olid ju härra omad sõnad, mis ma perenaisele ütlesin,“ rääkis tüdruk pisarsilmil.
„Seda küll, aga õde ei teadnud ju enne seda, kui pidi minult järele küsima, kas mina tõesti need sõnad olin rääkinud. Ja teate, mis mina oleksin teinud, kui õde oleks tulnud minult küsima, ma oleksin oma sõnad tagasi võtnud.“
„Härra!“ hüüdis Tiina ja tema näos peegeldus lausa hirm. „Teie oleks öelnd, et mina pole korralik tüdruk?“
„Miks just seda?“ küsis Indrek vastu. „Ma oleksin rääkinud kuidagi nõnda, et õde oleks lasknud teid minna, see on kõik.“
„Seda poleks ma teist kunagi uskund, härra,“ ütles Tiina värisevail huulil. „Mitte kunagi.“
„Aga mis ma oleksin pidanud siis tegema? Noh, ma pole midagi öelnud ja teie olete siin, kas olete väga õnnelik, mis?“
„Väga,“ peaaegu sosistas tüdruk.
„Issand jumal! Mida tahate siis minult?!“ hüüdis Indrek. „Õnnelik inimene ei lähe teistelt nõu küsima.“
„Härra, ma pole ju veel nii õnnelik, et enam sugugi
