täies mõistuses kahtlema. Kuid see, saades kord rääkima, jutustas oma lapsepõlvest, oma jalgadest, mis olnud nagu ohelikuotsad, jutustas emast ja õest ning uuesti jalgadest ja arstidest, hommikustest ja õhtustest palvetest, mis ikka jalgade pärast, jutustas, kuni jõudis viimse silmapilguni, kus tema nuuksus kaltsuhunnikul, sest Indrek oli ütelnud, et pole jumalat, pole ingleid ega ka Jeesust Kristust.
„Kas siis Indrek ei usu jumalat ja meie Õnnistegijat?“ küsis Maret.
„Siis ta ei uskunud,“ vastas Tiina, „aga kui mina sellepärast nutma hakkasin, ütles ta, et ta ikkagi usub, põlvitas minu juurde ja ütles. Ning mina võtsin tal kaelast kinni ja tema pani mul käed ümber keha, see on kõik,“ lõpetas Tiina.
„Ja muud ei olegi olnd?“ küsis Maret imestudes.
„Muud mitte kunagi,“ vastas Tiina ja vaatas suuril silmil Maretile otsa, nii et see teda uskus.
„Ning mis sa siis nüüd tahad?“
„Tahaks teada, kas härra oma sõna peab, sest ma olen nüüd suur,“ seletas Tiina.
„Miks sa temalt seda ei küsi?“
„Ma ei julge, ma pole seda kunagi julgend.“
„Ja sa teenisid nõnda Indreku juures, kui tema naine alles elas,“ rääkis Maret, „nõnda võisid ometi sina kõiges süüdi olla.“
„Ma ise hakkasin ka seda kartma ja tahtsin mitmel korral ära minna, aga proua ei lasknud, mitte ei lasknud, sest lapsed hoidsid mind väga taga.“
„Seda ma juba usun, et lapsed sind taga hoiavad,“ ütles Maret, ja kui ta natukene aega oli vaikinud, siis lisas ta: „Ja nüüd tõuseme üles ja lähme koju tagasi.“
