„Ei, ei, perenaine!“ karjus tüdruk ja kargas maast, nagu tahaks ta põgeneda. „Seda ma ütlesin ainult sinule, sest sina olid mu vastu nii hea.“
Aga Maret haaras Tiina käest kõvasti kinni ja ütles:
„Sina ütlesid seda minule ja mina ütlen Indrekule.“
Sõnalausumata hakkas ta tagasi minema, vedades tüdrukut kättpidi järel, kes karjus suure häälega, nagu viidaks teda peksupingile või tapalavale. Aga kui nad jõudsid paksu metsa vahele, kus Tiina oli esiteks nii väga kartnud, et Maret pidi ta kaenlasse võtma, küsis see muiates:
„Tiina, sa enam ei kardagi seda paksu metsa?“
Tüdruk vaatas perenaisele nagu etteheitvalt otsa ja hakkas siis naerma, kuigi pisarad olid endal alles silmis.
„Kardan, perenaine, kardan veel rohkem,“ lausus ta peaaegu kogu kehast värisedes.
„Rumal tüdruk,“ hellatas Maret teda ja tõmbas ta endale nagu tulleski kaenlasse.
Kodus olid Elli ja Sass väga imestunud, kui nägid, et Maret tuleb Tiinaga tagasi, aga nende imestus kasvas aina suuremaks, kui Maret viis Tiina otseteed Mäe õuest läbi sauna juurde, kus Indrek istus õues paku otsas päikesepaistel. Õieti oleks pidanud ta juba ammugi kraavil olema, sest tema harilik tööpäev algas päikesetõusuga. Kuid isa surmast saadik oli tal tulnud imelik roidumus kogu kehasse, nagu oleks tal seal ikka veel isa laiba kandmise väsimus. Sellepärast jäi ta hommikuti nüüd sagedasti kauemaks koju, pikendades õhtuti töötunde selle eest lausa pimedani. Pealegi, nüüd oli kodus sama rahulik nagu soos kraavilgi, veel rahulikum, sest seal kohisesid puud kõrva ääres, siin olid needki sada sammu eemal. Sellest rahust joobus tal ihu ja hing.
