siin toime ükskõik kuidas. Aga ta ei saa endaga toime, ta tuleb ja seisab keset saunaõue su ees, pamp seljas, nagu oleks ta teel juba ammust aega.
„Härra,“ rääkis Tiina, kui ta nägi, et Indrek ei vasta, „kui teile see ei meeldi, siis öelge, mis ma pean tegema. Ma teen kõik, mis te tahate, ma lähen kas või Vargamäele perenaiseks.“
„Seda mitte, Tiina,“ ütles Indrek. „Ma mõtlesin nimelt, et kõik oleks võinud ehk teisiti olla, kui ma oleksin varemalt teadnud, et teie see Tiina olete. Siis oleks ehk linnas see kõik tulemata jäänud.“
„Perenaine arvas, et minu pärast see ehk kõik tuligi,“ ütles Tiina, „ja mina ise arvasin sedasama, sellepärast tahtsingi ma mitu korda ära minna.“
„Ei, Tiina,“ vastas Indrek, „see, mis tuli, oli juba ammu enne teid tulemas ja sellepärast ei võinud teie selle põhjuseks olla, aga küll oleksite võinud teie takistada, et see nõnda poleks tulnud. Te oleksite võinud minu sel korral päästa, Tiina, kui te oleksite öelnud, et olete jalutu Tiina Mauruse päevilt.“
„Ma ei julend, härra, ma küll katsusin, aga mitte ei julend,“ ütles tüdruk. „Ma poleks seda tänagi julgend, aga mul tuli meelde, mis teie mulle eile saladuste kohta ütlesite, ja siis julgesin.“
„Hea seegi,“ ütles Indrek.
„On see tõesti teie meelest hea, härra?“ küsis tüdruk õnnelikult.
„Muidugi, Tiina, see on väga hea,“ ütles Indrek.
„Teie ei aja siis mind ära?“ päris tüdruk, nagu ei usuks ta oma kõrvu.
„Kui tahate just igal tingimusel…“
„Ma tahan ükskõik kuidas.“
