ta märkas äkki karvase näoga vanameest, kes seisis laest põrandani ulatuva peegli ees, millel punasest puust raam, ja ta kuulis sama peegli purunemise klirinat; ta hoidis kellegi kõhna, kuivanud ja krobelist kätt, mis jahtus pikkamisi; ta vahtis kellegi kustunud silmi ja veriseid huuli; kuskil eemal, läbi saju ja tuisu, paistis vana ja köökus, külmast lõdisev hobusekronu, kes seisis ähmase tänavalaterna valgusel, ja Indrekule näis silmapilguks, nagu oleks temal selle viletsa neljajalgsega sugulust.
„Tiina, teie olete arukas tüdruk, olete tubli tüdruk,“ rääkis Indrek viimaks, kui oli küllalt teise juttu kuulanud, „aga te ometi teate, mis ja kuidas minuga on, nii et mõistate, kui ma teile ütlen: isegi kui ma tahaksin praegu oma tõotust täita, siis ei saaks ma seda, sest ma ei vaja naist, võib-olla ei tule teda kunagi tarvis,“ rääkis Indrek.
„Härra,“ vastas Tiina, „sest ei ole midagi, lubage mul muidu niisama teie juurde jääda.“
„Kuis ma siis muidu,“ lausus Indrek nõutult.
„Aga ega ju keegi tea, et ma muidu niisama teie juures elan. Keegi ei saa seda teada, kui ma ise ei räägi,“ seletas Tiina. „Saunas võime nõnda magada, et teie lähete isa asemele, nagu ikka, ja mina ronin ahju peale, seal on mul hea küll. Sest kui teie võisite seal magada, miks siis mina ei või.“
Indrek ei vastanud. Ta mõtles oma elu üle järele, nii et ta vaevalt teise kõrvaga kuulis, mis Tiina rääkis. Kui imelik! Teed elust mingi narrimängu, aga samal ajal usub ja ootab sind mõni tüdruk, kellele sa jalad alla pannud, võib-olla südamegi sisse teinud. Võib isegi nõnda olla, et kogu see tüdruk on sinu enda loodud ja sina oled tema jumal, tema looja, aga ometi oled selle unustanud, nagu jumal on unustanud inimesegi maailmas, saagu ta endaga
