vesi ulatunud „neiude“ — peab vist olema „niude“, plaksusid kuuldud ka veel Riude (lk. 24—26).
E. L. Rochholz, „Tell und Gessler in Sage und Geschichte“ (Heilbrunn 1877) katsub lk. 83—94 niisama tõendada, et Tell on Tõll. Rochholz on mõnda sinnamaani ilmunud saksa allikat kasutanud, nende teateid avaldades. Aga nagu mitmel teisel uurijal enne teda, puudub Rochholzil küllalt arvustav pilk. Teiste fantastilisi tähendusi arvesse võttes annab ta ühel hoobil oma fantaasiale hoogu. Hiiumaa pidavat Rochholzi seletuse järele püha (die Heilige) tähendama (lk. 84). Kurioosumina nimetan, et Rochholz seletab telliskivi = Telli kivi = Tõllu kivi (lk. 86), kuid ta toetub selles suhtes Russwurmi najale (Eibofolke, 393, 5).
Eesti keeles ilmus kõige esmalt 1883. a. 66-leheküljeline Peeter Süda raamatuke Saaremaa vägimehe üle, nime all „Suur Tõll“. Süda raamatu esimene trükk sisaldab 15 juttu Suurest Tõllust ja kaks juttu noorest Tõllust; lõpuks on Tõllu muistenditele veel kaks Tõllusse mitte puutuvat Saaremaa muistendit juurde lisatud. Süda on 20 aastat Tõllu muistendeid kogunud; missugused ta ise või mõni ta tuttav, kellelt ta Tõllu tarvis aineid palunud, selle aja jooksul kuulnud ja kirja pannud, seda avaldab ta oma töös. Paraku tuleb Süda tööd liiga kirvetööks nimetada, mis enne ilmumist hoolsat tahumist oleks vajanud. Töö kannatab asjata sõnadevulina käes. Järgmised trükid on vähe parandavat kui ka sisu täiendavat kätt tunda saanud, kuid jätavad ometi mõndagi soovida. Olgu veel nimetatud, et Süda esimest korda pikemalt noorest Tõllust kõneleb.
Kolm aastat pärast P. Süda töö ilmumist refereeris seda tööd pikalt ja laialt, ometi ilma asja mitte puutuvate jorudeta M. Lipp ajakirjas „Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft“ 1886, lk. 213—240, pealkirja all „Gross-Tõll, eine oeselsche Volkssage“. Uusi, rahvasuust saadud andmeid Lipu referaat ei paku, küll aga püüab ta Süda andmete alusel mõnda Tõllu iseloomu joont oma referaadi lõpul selgitada. Tõllu hinnangut Lipu poolt paneme alamal pikemalt tähele. Igatahes said haritlased Lipu töö kaudu esimest korda ülevaate sellest, mis Tõllu muistendisse tõesti kuulub.
Sinnamaani kirja pandud aineid käsitleb M. Körber teoses „Oesel einst und jetzt“ II osas 1899. Saaremaa iga kihelkonna mälestusi kirjeldades võtab M. Körber oma teenistusekohta Ansekülat kirjeldades lk. 145—164
8
