Lehekülg:Tõll ja ta sugu. Eisen 1927.djvu/114

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

mõõka seda hõlpsamalt valdajate vastu tõstab. Sellepärast jäeti poeg Tõll eraisikuna kõigest rahva juhatamisest kõrvale.

Selle asemel et mõõgaga vaenlaste kallale tungida verd valama, võtab noor Tõll kellu kätte ja hakkab ülesehitavat tööd tegema: Saares väljalaotatavale ristiusule pesapaika valmistama, kirikuid ehitama. Näidata püüdes, et ta ristiusu poole hoiab, heidab isa Tõllgi kiriku teenistusse sõna laiemas mõttes; ta ehitab niisama pühakodasid kui poeg, kuid poeg võidab osavuses ning taides isa. Poja ehitatud kirikud on kaunimad ja paremad kui isa omad. Kihelkonna ja Kaarma kirik annavad rahva arvamise järele noore Tõllu osavusest tunnistust, kuna Kärla ja Mustjala kirik vana Tõllu tööd maailmale kuulutavad. Kolmas ehitus ei lähe isal ega pojal korda, vähemalt takistavad võõrad, kõrvalised mõjud nende kordaminekut; isa kabeli ehitus Kassikul ja poja kabeli ehitus Lümandus jääb pooleli; alati lõhub kurit öösi selle, mis päeva jooksul ehitatud.

Kaarma kirikule on toed juurde ehitatud. Neid tugesid katsub rahvasuu oma viisi seletada. Noor Tõll kardab, et isa Kaarma kiriku kätega ümber lükkab. Selle hädaohu pärast ehitab noor Tõll Kaarma kirikule toed ette ja hoiab isa tulekut nähes kirikut veel teiselt poolt kätega kinni, et kirik suudaks isa tõrjumisele vastu panna. Ehitamise ajal laseb rahvasuu, ime küll, isa ja poega ometi vastamisi vasaraid vahetada. Muidu tunneb rahvasuu veel seda kohtagi, kus noor Tõll Kaarma kiriku ehitamise ajal asunud, nimelt Lepikul. Sellest ajast peale kannab Lepiku talu rahva seletuse järele tänapäevani Tõllu nime (Süda, S. Tõll, lk. 56). Nii on rahvas noore Tõllu tegevuse, samuti kui isa tegevuse, katsunud kohtade külge köita, et sündmustik seda kodusem tunduks.

Jõu poolest ei jõua poeg isale täiesti järele. Nagu meie-aegsed noored sportlased endid viskamises harjutavad, nii ka noor Tõll, õigemini annab talle isa selleks õpetust. Selle kohta leidub järgmine teade, kus Suur Tõll harjutab poega „viskama“.

„Hirmuste mäel asunud Tõll ise ja poeg võtnud omale asukoha ühe teise mäe otsa, mis Hirmustelt versta kuus või seitse loode pool ja mida „Loona suureks mäeks“ kutsutakse. Viskamiseks olnud kolmesüllane tammepuu-nui. Esiti visanud poiss väga viletsasti ja nui kukkunud ikka poole tee peale maha, pea Viidu viderikku, pea jälle Tepu sohu. Pikapeale harjunud ta rohkem ära ja viskamisel polnud enam suurt viga. Kui aga vana Tõll poisiga ikka veel halva viskamise pärast tapelnud, vihastunud ta nii


112