sunnib noore Tõllu pilliheli kogu loodust tantsima (Süda, S. Tõll, lk. 67 jj.; mu E. m. vägimehed, lk. 134 jj.; Oesel II, lk. 156). Väinämöinen tarvitab kogu elava looduse vaimustamiseks kannelt (Kalevala XL, 1; XLIV, 77—334), noorel Tõllul astub seniste kirjanduslikkude teadete järele uueaegne viiul kandle asemele (Süda, S. Tõll, lk. 64 jj.; mu E. m. vägimehed, lk. 133). Elavalt tuletab Tõll II ka Amphioni ja Orpheust meelde. Amphion laulis nii vägevalt, et kivid ta pilli järele nihkusid ja müüriks kokku liitusid (Kurts, Mythologie, lk. 344). Orpheuse järele jooksid kaljud ning puud ja metsloomad said taltsaks. Orpheus ahvatles isegi sajasilmalise Argo merele ja uinutas lendava mao (A. Haava, Kreeka muinaskangelased, lk. 22). Muidugi ei või juttu olla, et noore Tõllu muistend nimetatud muistenditelt laenamas oleks käinud, kuid mängu mõju poolest esineb nende vahel ometi palju sarnasust. Kuna kreeka pillimehed loomi ja looduse eluavalduse panevad eneste järele jooksma, sunnib noore Tõllu mäng inimesi ja loomi tantsima.
Seni esineb noor Tõll enam tavalise inimesena, kui ka hiiu rammuga; pillimängimise kätteõppimise järel kerkib ta maagiliste vägedega varustatuna silma ette. Maagiline vägi viib nagu raadio ta pilliheli üle kogu Saaremaa, kuid see heli ulatub veel kaugemale; teda kuulevad isegi Hiiu- ja Muhumaa elanikud. Igal pool avaldab pilliheli maagilist väge kuulajatesse. Arusaamata vägi kisub kõiki kuulajaid tantsima, niikaua kui pilliheli kuulda. Nagu vanasti
Kuhu hääli kuulunessa, |
sünnib nüüdki, ometi selle vahega, et mets ei murdu, vaid kuulajad isegi teistel saartel hakkavad tantsu lööma. Kündja adra taga, hobune adra ees tantsib, niitjad tantsivad, vikat käes, loovõtjad, reha käes, lüpsja ühes lehmaga. Linnud hüppavad mättalt mättale, oksalt oksale, laotavad tiibu, hüppavad edasi, kargavad tagasi, pöörduvad siiapoole, pöörduvad sinnapoole, tuline rutt taga. Lammas lööb kepsu, siga singub ühelt jalalt teisele hüpates, kits kõpsab korra esimestel, korra tagumistel jalgadel. Haige voodis tõstab jalga, tõstab teist, vehib käega, vehib teisega. Laps heidab enesest mähkmed, rabeleb jalgadega, rabeleb kätega. Lühidalt, kogu elav loodus on tantsimas, seni kuni Tõllu pillihäält kuuleb (mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 134).
Nagu vanapagan Pikri pilli, ihkavad vaenlased noore Tõllu viiulit röövida, et enam tarvis ei oleks vastu tahtmist
115
