Eile nutsid heinapillid. |
Viimaks teinud Jõppe omale niisuguse vilepilli, millel augud peal. Nii võis ta sõrmedega lugu mängida. Noorem poeg Peeter olnud väga terane vilepilli mängimist ära õppima, vanem poeg Laas pole teinud sellega palju tegemist; ta laulnud parem häälega kaasa, kui Peeter vilet puhunud. Jõppe ise aga laulnud hulka:
Laula, laula, Laasikene, |
Kogemata juhtunud sel ajal sealt Tõllugi poeg mööda minema, kes ka alles poisikese-eas olnud. Ta kuulnud pillimängimist. Mis muud kui tarvis sisse pöörduda ja mängu pealt kuulata. Ja muusika-armastaja, nagu ta lapsepõlvest peale olnud, pole leppinud suur jõmpsikas mitte ainult pealtkuulamisega, vaid tahtnud ise ka mängimise ära õppida. Väike pill aga pole kõlvanud suurele „kõlbakale“; ta teinud omale ise pilli, mis vaksa viis pikk, Aga nüüd alles alanud võidumäng, nii et terve Pidula porisenud ja hundid ning karud hirmu ja imestusega metsast välja jooksnud. Vana Jõppe aga keerutanud end jalakandade peal ümber ja laulnud ise hulka:
Pill, pill, pill, Paabu, |
Praegu asub Oru külas „Jõpi“ talukoht; arvatakse seda nime Jõppe nimest temale jäänud olevat.“ (E. 60 006.)
Noor Tõll ei lepi nende teadmistega, mis ta Jõppelt omandanud, vaid püüab ennast muusikas täiendada. Paganiniks — kui luba nii ütelda — sai talle, teda ühtlasi nagu uueks Väinämöiseks tehes, Uduvere Toomas (Süda, S. Tõll, lk. 64; mu E. m. vägimehed, lk. 133). Näib, nagu võidaks koolipoiss mänguga pea oma koolmeistri. Ta kipub isegi vanale Väinämöisele järele. Kuna Väinämöinen oma lauluga ja kandlemänguga kogu looduse nii võlub, et inimesed, loomad ja kaladki ta helisid tulevad kuulama,
114
