mäe ehitada, et pilli kärin enam kõrva ei kostaks. Nõnda sündinud Taemägi. Kaevandik, kust muld võeti mäe ehitamiseks, täitunud pärast veega, mille hirmus tormikeeris merest toonud. Sinna sisse uppunud vana nõid kõige oma karudega, mispärast järve ka hiljemini Karujärveks hakatud hüüdma. Järumetsa Juhani tütar Linda jäänud järve keskele ühe saarekese peale, kuhu ta vana nõia tagakiusamise eest varjule pugenud. Sealt päästnud noor Tõll ta hiljemini ära ja küsinud Linda omale naiseks. Koht, kus Tõllu poeg kannelt mänginud, saanud sellest saadik „Kandla“ nime. Praegu asuvad seal Kandla mõis ja ka kaks sellenimelist küla.“ (E. 59 760.)
Igatahes teab rahvasuu noore Tõllu kandlest palju vähemini kõnelda kui ta viiulist.
Karud.
Rahva teadete järele pesitanud muiste Saaremaa metsades mesikäpadki. Rahvasuus näikse selleks väiteks peaasjalikult Karujärve nime seletamise püüd olevat põhjust andnud. Karujärve tekkimist seletatakse kahte viisi: Karu ja metshärg satuvad tülli. Taevataat laseb tülitsejate peale nii palju vett sadada, et tülitsejad upuvad ja järv, Karujärv, asemele tekib (Eesti Kirjameeste Seltsi Aastaraamat 1889, III, lk. 41). Teisendi järele kaabivad karud sügavaid auke maa sisse. Taevataat laseb vihmapilve lõhkeda, vesi matab karud enese alla; tekib järv, millele Karujärv nimeks antakse (Sanumid Kuresaarest, lk. 24).
Karude Saaremaal esinemist tahab teinegi noore Tõllu kohta käiv, järgmine K. Loikeni poolt Kärlast üleskirjutatud, senini trükkimata muistend tõendada.
„Kõõru küla asub Saaremaa loodepoolses nukas, Pidula lahe lähedal. Seal elanud kord üks Maie nimeline naisterahvas ja pidanud suurt lambakarja. Korra pääsenud üks noor karu Maie lammaste karja-aeda ja hakanud seal lambaid maha materdama. Naine kisendanud, hurjutanud ja pildunud karu kividega, millest aga noor mesikäpp tähelegi ei pannud. Maie kisa peale tõtanud külarahvas kokku, aga tõsiselt ei julgenud ometi keegi kurjategija kallale minna. Parajasti juhtunud ka Tõllu poeg sealt mööda minema, kes, Vaigu Veerelt isa juurest tulles, sammud Salme poole seadnud, kus üks risti-isa teda omale appi palunud. Mai tundnud poega Tõlli juba ammu ennemini ja hakanud teda nähes kisendama: „Tõllikene, pojukene, tule appi, karu lamba-aias!“ Noor Tõll astunud lähemale, võtnud kerge
119
