valla piirides, kuid sel puhul oleks raske seletada, kuidas kõla-ala Kõlljalaks on moondunud. Soome keeles tähendab kölli Lönnroti Suomalais-ruotsalaisen sanakirja järele (lk. 864) peale muu kassi, aga ka koda. Viimases tähenduses oleks Kõlljalale sobiv seletus: Kõlljala = koja-ala; ala kõlli külge liidetult annaks hõlpsalt kõllile jala taha. Ainult üks viga: ei ole senini tõestatud, et Saaremaal „kõlli“ sõna niisuguses tähenduses oleks tuntud.
Hanijala. Küla, kus noore Tõllu vasar hane jala purustanud, hakkavad saarlased Hanejalaks hüüdma, millest hiljemini Hanijala tekkinud. Vaevalt on koht varemini Hanejala nime kandnud, pigemini küll Haniala = hane ehk hanede ala. (E. 59 660.)
Valljala. Valljala nime seletatakse vastaskohaks Mustjalale. Valljala tekkinud „valgejala“ sõnast. Kohal käinud keegi — kas Tõll või keegi muu — valge jalaga ja sellest saanud koht enesele nime, s. o. rahvasuu hakanud kohta Valgejalaks kutsuma. Teisendi järele ristitud esimene inimene Saaremaal Valljalas; sellel inimesel olnud valged jalad; sellest kohanimi Valgejala. (EKms, V, 396.) Valgejala väänatud pärastpoole Valljalaks (vrd. Oesel II, lk. 223). Läti Hindrek nimetab kohta Waldele ja Waldia (Ajaraamat XXX, 5), sakslased panid hilisemal ajal talle Wolde nimeks — Meklenburgi Wolde eeskujul (vrd. Bartsch, Sagen aus Meklenburg, 329). Igatahes ei ole nimel valge jalaga midagi tegemist. Vist tuleb koha vanaks õigeks nimeks Läti Hindreku Waldia arvata. Valtia sõna esineb praegu veel soome keeles. E. Lönnroti Suomalais-ruotsalaisen sanakirja II (lk. 886) seletab valtia sõna nii: herrokare; see tähendab eesti keeli = valitseja. Valdiala seega = valitseja ala. Vist kuulus kihelkond vanasti eriti mingisugusele valitsejale.
Karja. Karja nimeline kihelkond ja kirik leidub niihästi Eestis kui Soomes. Saarlaste etümoloogia järele tekib nimi sellest, et kariloom, härg, kirikule ehituskoha määranud. Ei või tõenäoliseks pidada, et härg Karjale Karja nime pärandanud. Ennemini võiksime oletada, et seal enne karja viibimise koht olnud ja seepärast kohta hakatud Karjaks kutsuma. Imelikul viisil nimetatakse saksa ja ka rootsi keeles mõlemat kohta Karris; see nimi tähistab sinnapoole, et nime tüvi ei võiks Kari olla. H. Ojansuu arvab, Karja nimi kõlanud vanasti Karjas; selle nimega nimetatud isikut; nimi ise tähendanud tulist, kirelist = kiihkeää, kiimaista (artiklis Rudbekkilaisuus paikannimistutkimuksesiamme). Ojansuu ei seleta seal Karris sõnakuju tekkimist.
Kärla nimi on Keerulast, keerulisest jõest tekkinud (Süda, S. Tõll, lk. 54). Vaevalt tõenäoline, niisama see, et nime tüveks oleks rootsikeelne kärr = soo. Ei taha uskuda, et algus rootsi sõna, millele eesti -la lõpuks lisatud. Hiius tuntakse müütilist olevust kärri, kuid Saaremaalt pole selle jälgi leitud. Omalt poolt arvan, et ennemini võiks küsimusse tulla kero, millest mujal Eesti Käru on tekkinud. Kero tähendab kõrgemat kohta, pead. Käru oleks la lõpuga ühendatud = Kärula, sellest lühenduse teel Kärla.
Pöörtina tekkinud saarlaste väitel sõnast Pöördnina (E. 52 467). Nina tähendab siin muidugi maanina. Selle seletusega võiks ennem leppida.
Linnuste laid. Rahvaetümoloogia järele lindude laid, sest et linnud sealt mööda lendavad või seal pesitavad. Vaevalt õige seletus. Teine väide: nimi kuuldunud varemini Linnusita;
147
