sellest Linnuste (E. 52 466). Muhus on Linnuse maalinn ja Linnuse küla.
Kirju laid. Merre sattunud mullast hakkab vesi kirjus vahus keema (mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 104). Laid vaevalt kirju vee pärast nime omandanud, ennemini küll mingisuguse omaduse pärast.
Kasso laid. Tõll küsib: Kas saab ju? Selle küsimuse väänanud rahvas nimeks Kasso laid. (E. 52 466.) Ei ole tõenäoline.
Vahasoo laid. Meri lainetanud sel kohal kaua valges vahus; sellepärast andnud rahvasuu laiule nime Vahusoo laid, ja see nimi muudetud hiljemini Vahasooks (mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 104). Ei ole tõenäoline.
Pitkana säär. Saarlased arvavad, et nimi tekkinud mõne tapetud linnu pikast hännast. Nimi olnud esmalt Pitkahänna, sellest saanud hiljemini Pitkana (E. 52 467). Tuletaksin nime pigemini pitkast ninast.
Abruku saare nime seovad saarlased ühendusse Tõllu teoga. Tõll ruttab Saaremaa päästmiseks appi, tekib saar ja seda saart hakataksegi Appiruttamise saareks hüüdma, missuguse nime rahvasuu hiljemini Abrukuks ehk Abrokaks lühendas (mu Eesti m. vägimehed, lk. 104). Saksa keeles kannab ta varemal ajal Abbruk ja Abbrik nime (Hupel, Topographische Nachrichten I, lk. 311, III lk. 685), ka Abbruch ja Abro. Rootsi keeles tähendab abrupt = katkine. Igatahes ei või Appiruttamine nime tekkimises küsimusse tulla. Üldiselt leidub Eestis hulk Abru nimelisi kohti, näiteks Kaarma Piilal, Muhu Suurevallas, Vatlas, Kaelastes, Riintalis, Torma Roelas, ka Abruvälja jne. Pärnu Jaagupi kihelkonnas esineb sõna apr = veeloik. Kui ka mujale ehk viimane seletus sobiks, ei sobi ta ometi Abru saarele.
Küpassaare etümoloogiat otsivad saarlased kübarast. Tuul viinud vanapagana kübara merre; sellest kübarast tekkinud Kübarsaar, mis hiljemini Küpassaareks muudeti. (EKms V, 370.) Vaevalt usutav.
Harilaid. Laiul on mingisugune harja kuju; sellest nimi. Leidub kaks Harilaidu, üks Saaremaa lähedal, teine Hiiumaa ja Vormsi vahel laevasõidu-tee ääres, kust vahel Tallinnasse sõitvaid matkajaid Hiiust aurikule võetakse.
Rahuste ja Kaunispää. Rahuste ja Kaunispää nime tahavad saarlased järgmist viisi seletada: „Vägilane (Tõll) läinud Sõrvemaa läänerannikule. Seal tulnud üks vana mees, lumivalgete juustega, talle vastu. Tõll palunud seda omale kohta näidata, kus ta oma väsimust rahulikult võiks välja puhata. Vanamees viinud teda tüki maad edasi, ühe meresopi taha ja käskinud sinna mureta magama heita, sest seal ei märka ta mässajaid ega tüli tehes tüütajaid, ei hurju une rikkujaid.
Väsinud vägimees heitnud ka kohe pikali ja uinunud raskesti magama, mis tervelt kolm ööd-päeva kestnud. Siis virgunud viimaks vägimees, tõstnud tasakesi pead, sirutanud tugevaid luid-liikmeid, mis une läbi uut kosutust saanud, ja hüüdnud: „Oh sa vaikne nurgakene, kui rahulisti sain ma siin puhata! Saagu ikka rahu sinu pinnal valitsema!“ Koht kanda sellest saadik küll „Rahuste“ nime, kas seal aga rahulisem on elada kui mujal, see on väga kahtlane.
148
