saarlane kõige armsama meelega kodutehtud õlut. Kui ka muistse aja killapäevad kadunud, kus rahva käekäigu üle nõu peeti, rahvusliku joogi vastastikune joomine on praegu veelgi olemas. Nimelt keedab iga vähemgi jõukas enesele pühiks õlut, ja kes ta juurde tuleb, seda joodab ta õllega. Säärane patriarhaalne lugu esineb ka Tõllu juures. Ta käib juhtnööri järele: arst, aita ise ennast! Ta hangib enesele kõiki elutarbeid. Ta ise on tükk Saare maailma, mis meile igal pool muinasjuttudest vaadete naiivsuses ja looduserahva ilmsüütuses vastu astub (Sitzungsberichte d. Gel. Estn. Ges. 1886, lk. 236 jj.).
Selle arvamisega ei või täiesti ühineda. Kui ka Kalevipoega eesti rahva esindajaks on nimetatud ja niisama Tõllu saarlaste omaks, ei tahaks ma ometi möönda, nagu oleks Tõll iseenesest, κατ’ έξοχήν saarlane. Ta on nagu iga muu Saaremaa elanik saarlane, aga et ta saarlase algkuju, tüüp oleks, on liialdatud. Tahtes korra oma vägimeest kirjeldada, ei võinud rahvas teisiti kui omas vaimus seda teha, pidi talle saarlase omadused andma. Võõrast kuju ei oleks rahvasuu iialgi osanud õieti kujutada. Rahvas võttis siis kuju enese keskelt, korrutades seda 10-ga või koguni 100-ga, ja nii tekkis hiid Saaremaa elanikkude omadustega, Saaremaa rahva rõõmust ja kurvastusest osa võtma.
Maasõja kuningas.
„Maasõja kuningaks“ nimetasid saarlased tihti Tõllu, nagu Schmidt teab (Inland 1858, nr. 9). Kui ka üldiselt kogu Saaremaa Tõllu valitsuse alla ei kuulunud, oli ühes suhtes kogu võim saare üle ometi Tõllu kätte koondatud: ta esines maasõja kuningana. Vist ei tule seda ütlust nii mõista, nagu oleks ainult maasõja juhatus Tõllu hooleks usaldatud, meresõja juhatus aga kellegi muu isiku hooleks, vaid nii, et Tõll ühendas eneses kogu maa, s. o. Saaremaa kuninglikku võimu sõja asjus. Ei sobi ju, et iga vanem, nagu neid näikse Saaremaal peale Tõllu veel valitsenud olevat, oma käe peal hakkas sõda pidama. Nii oli tavalisesti igal maal, nii ka Saaremaal.
Järva Peetri kihelkonnast üleskirjutatud teate järele vabastanud Tõll alati kogu Eesti sõdadest; viimane ütlus tähendab muidugi vaenlastest. Omalt poolt lisaksin juurde: Peetri üleskirjutise järele esines Tõllule sõda igapäevase tööna, ütleksin parem — igapäevase leivana, sest „kui
22
