seisnud, võimetult lainetesse, kus mere vesi tema kuumast verest ta ümbruses kaua keenud ja auranud. Sellest saadik hakatud seda väina „Sojalaine“ väinaks kutsuma, millest lõpuks praegune „Soela“ välja kujunenud“ (E. 59 662).
Kuna muud Tõllu sajatused enamasti aja jooksul täide lähevad, avaldub nõia muistendis sajatuse mõju sedamaid: nõid langeb kaldalt lainetesse, kust enam välja ei pääse. See muistend tahab hiidu Tõllu ennastki nõiaks moondada, kelle sõna loodus peab kuulma; Tõllu füüsiline jõud ei tule siin enam küsimusse, vaid sõna maagiline vägi.
Viimane sajatus, jällegi eeskätt karjastele, põlvneb ajast peale kangelase surma. Minnakse Tõllu hauale hüüdma: „Tõll! Tõll! Tõuse üles! Vaenlased väljas (ka maal ehk Muhus)!“ Hauast puhkamast tõusnud, vaatab hiid ümberringi. Ei kedagi nähes sajatab ta: „Et te mind vallatuse pärast hauarahus eksitanud, ärgu kadugu sellest ajast peale rahva seast enam iialgi kurt, hoor ega varas (vargus). Hüütagu mind nüüd veel hädaajal appi, põlegu ka kogu Saaremaa, ei tule ma enne appi, kui kadakas lehti ja kask okkaid kannab“ (mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 131). Teisendi järele kuuluvad Tõllu appituleku tingimused: „Kuni okaspuu lehti ja lehtpuu okkaid kannab!“ Ehk ka: „Kuni Siksaare lahe põhjas ader vagusid ajab!“ Ehk veel: „Kuni härjale veri põlvini ulatub!“ (Oesel II, lk. 162). Samasugune motiiv kordub setu vägimehe loos. Hauas puhkavat setu vägimeest äratavad poisid samuti, hüüdes: „Vägimees, vägimees! Sõda väljas!“ Narrimist nähes sajatab setugi vägimees: „Enne ma enam välja ei tule, kui verd välja peal üle saapasääre tuleb ja verd koopa suust sisse voolab“ (Seto lugõmik I, lk. 58).
Tõllu viimane sajatus on igatahes iseloomulik: ta pärandab rahvale kurdioleku, abielurikkumise ja varguse. Vist on saarlased neile pahedele seletust otsida katsunud ja siingi süü Tõllu sajatuse peale veeretanud. Tõepoolest riivab see sajatus vaevalt niipalju Saaremaad kui suurt maad. Andmed puuduvad selle kohta, et Saares rohkem kurte, kuuenda ja seitsmenda käsu rikkujaid kui suurel maal. Sellevastu on teada, et Herrnhuti voolu esimesed toetajad 1726. a. Saaremaale tulles sealt oma tegevusele vastuvõtliku ala eest leidsid. Täieliku hoo sai aga see liikumine alles 1740. a. paigu, mil Saaremaa elanikud nagu uuesti sündisid. Joomised, vargused, valed, lihahimude tagaajamine kadusid; paludes, lugedes, lauldes saadeti aega mööda. 1740.—1745. a. ei olnud Saaremaa kohtutel mitte
53
